Allusin Tallinna linna provokatsioonile ja otsustasin rattaga tööle minna. Vähemalt ilm on täna ilus, seega argument rattasõidu kasuks juures. Aga muidu – mitte miskit pidi ei ole see ei kiirem ega mugavam kui auto või bussiga. Sest:
Esiteks, rattateed. Teadagi ei ole neid tehtud sinna, kuhu vaja (kuidas nt peaks rattur saama Ristiku tänavalt Vabaduse väljakule?), vaid sinna, kuhu mahtus. Näiteks sõidutee serva. No see on veel hea variant, välja arvatud juhul, kus see läbib mõnd tihedalt kasutatavat bussipeatust (nagu nt Vabaduse väljak; hetkel on seal, muide, ka rattatee üles kaevatud) või kui sul peaks tekkima isekas tahtmine sooritada vasakpööre (selleks tuleb üldjuhul leida lähim ülekäigurada, kui sa just ei soovi enesetapjalikult söösta sõidutee paremast servast keskjoonele ja siis sinna seisma ja pööramisvõimalust ootama jääda). Teine lahendus on, et pool kõnniteed on nimetatud kergliiklusteeks, mis on väga halb variant, sest üldjuhul tähendab see, et ruumi pole ei jalakäijatele ega ratturitele. Eriti, kui rattatee läbib bussipeatust. Äärekividest ja vihmaveerennidest ma ei hakka isegi rääkima. Ja loomulikult see praktika, et autoteega ristumisel lõppeb rattatee korraks ära. Ühesõnaga, iga teeületuse, pöörde, bussipeatuse pärast tuleb tegelikult ratta pealt maha tulla.
Teiseks, liikluskultuur. Auto- ja bussijuhtide kiituseks tuleb öelda, et enamasti suhtuvad nad ratturisse ettevaatlikult. Aga see võib olla ka teistpidi probleem, sest iial ei või ette teada, kas manööverdav masin või kergliiklusteed ületav jalakäija otsustab sinusse suhtuda kui jalakäijasse ja sulle teed anda; või kohelda sind vastavalt liikluseeskirjale sõidukina, mis tähendab, et üldjuhul pead sina neile teed andma. Mis lõppeb sellega, et kõik jäävad hetkeks totakalt seisma (või vastupidi, aga seda võimalust ma õnneks omal nahal kogenud pole).
Kolmandaks, kogu see stop-start võimlemine, alustades juba ratta kolmandalt korruselt allatassimisest (ühistu on maja energianõuetele vastavaks renoveerimiseks võtnud juba 2 laenu, turvalise rattahoiu jaoks enam jaksu ei ole), võtab naha korralikult märjaks. Nii et hollandlaste soovitus riietuda sihtkohale, mitte rattasõidule sobivalt ei kehti vähemalt minu puhul mitte.
Ühesõnaga, 4-koma-midagi kilomeetrit läbisin 24 minutiga. Kohale jõudes selgus, et tööandja on rattaparkimismaja rajanud. Minu sõiduk on seal hetkel ainuke.
Joodiku naise päevaraamat 