Nagu viimasel ajal kahetsusväärseks tavaks saanud, hakkas tööpäeva teises pooles pea valutama ja uni vaevama. Lugenud tehisaru vastutustundlikust kasutamisest rääkiva teksti üht lõiku juba kolmandat korda, sisust midagi taipamata, otsustasin, et aitab. Ja läksin kinno. Nimelt olid kolm täiesti erinevat arvustust Eesti uudisfilmi “Kuulsuse narrid” kohta tekitanud minus soovi see asi ise ära vaadata.
Vot ma ei tea, kust lugupeetud filmikriitikud kõik need alltekstid ja tagamõtted välja loevad. Loomulikult ei ole tegu Bornhöhe jutustuse lavastusega. Pigem “Viimne reliikvia” kohtub “Suvega” ja tulemus on justkui komöödia, aga tegelikult hoopis kurb lugu. Näitlejad teevad oma parima, aga ühtegi festivalipreemiat ilmselt ei võideta, sest no see lugu veidi igav on. Aga pärastlõuna-peavalu hullemaks ei teinud. Pealegi on Eesti film (minu silmis) teinud tohutu arenguhüppe, sest mõttetut seksi ja vägivalda seekord nagu polnudki. Aajaa, muusika on väga hea. Aga mul on muidugi Ardo Ran Varrese suhtes tohutu crush sealtmaalt, kui ma teda kunagi igiammu miskis lastelavastuses nägin (mis või kus, kahjuks ei mäleta ja internet ka ei aita. Ammu oli, noh.)
Joodiku naise päevaraamat 