See on üks hirmus tõbi, mis inimesi rohelisel hooajal tabab. Saabub muruhaige kaunil suvisel reedeõhtul või laupäevahommikul mõnusasse maakohta, külla või alevisse ja selle asemel, et puhata, chillida, lasta looduse värvidel end rahustada – haarab tema niiduki, murutraktori või trimmeri ja ründab sellega iga viimast kui õiekest ja rohelist liblekest, mis julgeb pea teistest kõrgemale tõsta. Või praeguse kuumaga üldse roheline olla. V-o on see mingi kontrollivajaduse teostamine, et tööd ja peret ja üldse elu ei suuda oma tahtmise järgi seada, aga no muru, see r..sk peab alluma? Muruhaigus tundub tabavat nii mehi kui naisi. Lisaks on see salakaval sel moel, et mitte iialgi ei niida kõik naabrid muru korraga, vaid ikka nii, et üks lõpetab ja teine alustab.
Pean siinkohal tunnistama, et ma ei ole kohalikke heakorra-eeskirju vaadanud ja äkki on seal tõesti kirjas, et hoovialal ei tohi rohi olla kõrgem kui 5 cm vms. Aga ma miskipärast ei taha seda hästi uskuda.
Joodiku naise päevaraamat 