Kõva konkurents

Lõuna paiku tõmbas esimene tihane sitsikleidi välja. Teised köhisid selle peale, et mis-nüüd, mis-nüüd, lõpuks proovis üks ja teine ise ka, veidi kõhklevalt veel, et kas ikka passib. See esimene, tema ei lasknud end häirida, oli end sisse seadnud ühe tiheda seedermänni kõrgemal oksal ja muudkui hõiskas, ikka sitsi-sitsi-sitsikleit, sitsi-sitsi-sitsikleit.

Pärast sõitsin risti läbi Eestimaa ja nautisin iga sekundit seda imelist päikesepaistet, mida ma vist oktoobrist saati näinud pole. Selle rõõmu peale jätsid isegi koroonauudised üsna külmaks.

Uus tehnoloogia

Koroonavalvur telefonis sunnib bluetooth-ühendust sisse lülitama. Kuna mulle on lõpututel andmekaitse-koolitustel pähe taotud, et avatud ühendus on üks ülimalt ebaturvaline asi, siis ei olnud ma seda varem eriti kasutanud. Seega tabas mind täna üllatus, kui koduteel küsis autoraadio minult, et kas ma tahaksin oma sissetulevale telefonikõnele vastata. Jajah, mul on autoraadio, CD-mängijaga. Ma spetsiaalselt keeldusin autot ostes igasugu moodstest meelelahutussüsteemidest. Nojah, tegelikult on see ikkagi mingi arvuti ja ma teadsin küll, et ta oskab mu telefoniga suhelda, aga ikkagi oli kuidagi üllatav, et kõne läheb kõlaritesse. Et oi, niimoodi ka saab, ma ei peagi otsima hakkama, et kus see valjuhääldi nupp on. 😀

Ikka vaev on vanaks saada

Kuskil nii aastavahetusest saati juba on aeg-ajalt tunne, et justkui palavik oleks. Korraga on külm ja samal ajal ajab higistama … Aga kraadiklaas ei näita midagi ja koroonatest ka mitte. Mingi imelik haigus, mõtlesin. Kuni täna hommikupoolikul taipasin, et eh, ealised iseärasused. Kuumahoogudega olen juba hea mitu aastat tuttav, nüüd siis ka külmavärinad. Raske, raske on olla vananev naisterahvas.

Kontakt!

Sain telefonis varitsevalt koroonavalvurilt teate, et olen olnud lähikontaktne. Mul on selle kohta palju küsimusi – kus? Millal? Kuidas? Mis nüüd edasi saab? On teada, et koroonadiagnoosi sai kolleeg, kellega nädal tagasi suhtlesin. Käisin just üleeile testi tegemas, enesetunne pole hullem kui viimased 2 kuud üldiselt (loe: väsimus, külmavärinad ja kerge köha) ja ka kõik varasemad testid on lubanud arvata, et mis iganes mul viga võib olla, koroona see küll pole. Meditsiiniasutuse lehelt saan teada, et test on väga tundlik ja näitab viirust ammu enne sümptomite tekkimist, aga võib olla ka valenegatiivne. Kas peaks nüüd uuesti testima minema? Äpp soovitab järgmised 12 päeva kodus olla – miks just 12, mitte 10 või 14 nagu muudes soovitustes, kas see vihjab sellele et tegemist ei ole mitte eelmise nädala, vaid mõne hilisema kontaktiga? Kus ma üldse veel käinud olen, kus ma võiksin 15 minutit kellelegi nii lähedal olla? Ainukesena tuleb meelde joogatund, ala, mis kõrge riskiga tegevuste hulgast just välja arvati; aga loomulikult oli telefon sel ajal kuskil eemal kapis, st pole üldse kindel, et kahtlustatav just minu kõrvalmatil valjusti välja hingas …

Vastuseid ei ole kuskilt võtta. Ühesõnaga, üldse ei imesta, et uuringutulemused näitavad, et inimesed kontaktist teada saades oma käitumist muutma ei kaldu.

Arvamuste matemaatika

Kolleeg on saatnud laiali mõttepaberi. Juba kolmandat korda, iga kord saateks järjest ahastavamad-tungivamad palved: “Arvake selle kohta midagi!” “Nüüd on viimane võimalus midagi arvata, enne kui me selle välja saadame!” Ma pole ühtegi arvamust näinud, loodan vaikselt, et ehk keegi ikka arvas midagi. Meenutab mulle mu enda kunagist püüdu välja arvutada enam-vähem sobiv arv inimesi, kellele arvamise palve adresseerida, et a) oleks piisavalt palju inimesi, et siis kellelgi ikka on arvamus ja b) ei oleks liiga palju inimesi, et kellelegi ei tunduks, et las keegi teine arvab. Raske.

Esmaspäevahommiku muusika

Ringmajanduse ja taaskasutuse (või no kui aus olla, siis minu puhul pigem kokkuhoiu ja koonerdamise) lainel rajasin endale kontorisse stereosüsteemi kasutuseta seisnud arvutikõlaritest ja kolakastist leitud igivanast cd-pleierist. Pleieri seest leidsin sama igivana plaadi. Sony’l oli miski oma failipakkimistarkvara, millega andis ühe CD peale ikka mitukümmend plaaditäit muusikat pigistada ja loomulikult ma olin seda ka teinud. Mitte ükski teine süsteem seda mängida ei oska ja plaadiümbris läks juba ammu katki ja kaduma, seega on alati üllatus, et mis sealt nüüd tuleb. Täna hommikul näiteks tuli esimese asjana Alice Cooper’i “Poison”. No ju on siis selline päev.

Aastaaegade vääramatust vaheldumisest

Akna taga on 30 cm lund, mõnel pool kuuldavasti enamgi, süvatalv ühesõnaga, aga sellest hoolimata – või siis just selle pärast, arvestades lume valgustpeegeldavat omadust – ärkasin tänasel pühapäevahommikul kell 7:30. Sest väljas hakkas valgeks minema. Mu nädalavahetuse plaan oli mitte midagi teha, noh, eks selleks on nüüd mitu tundi rohkem aega.

Lumi ei sobi linna

Käisin nädalavahetusel maal. Härmas puud, valged põllud, suusarajad, vaikus ja ilu. Kõik nii nagu peab, ühesõnaga. Linnas seevastu oli trepikoja uksele pandud kuri kiri, et viige oma autod maja eest minema, homme tuleb lumekoristus. Aga tundus, et mingi sahk oli maja eest juba eile läbi sõitnud, just sel ainsal päeval, kui mõtlesin, et ei lähen õige jala tööle – mis osutus suht vaevaliseks. Igatahes minu auto oli poole rattani jäätunud soolalögavallis. Kaeva-raiu-karga-möödasõitjate-eest-kõrvale trenn on seega tänaseks tehtud.

Peab ikka kodukontorisse jääma ja mitte õue ronima, on loo moraal.