Poliitikavaataja

Hommikutelevisiooni diivanil on kohad sisse võtnud opositsioonipoliitikud. Esimesena saab sõna meesterahvas. Mina imetlen sel ajal nais-opositsionääri, kes näeb välja, ütleme, pisut värvikam kui tavapäraselt. Selleks ajaks, kui proua sõna saab, on meil sõpradega chat’is juba vestlus käimas.

– Vahi, kus on teleka jaoks üles mukitud! – Ei tea, kas tal seal juuste all on teine samasugune kõrvarõngas ka?

Meespoliitik annab vahepeal mõista, et ei nõustu sugugi vaadetega, mida teine esindab. Kaamera liigub kergelt, kaadrisse jõuavad naispoliitiku pikad punased küüned. Kakluseks siiski ei lähe, mõlemad saavad uuesti sõna. Saatejuht piilub vargsi kella. Intervjuu lõpp.

– Oota, millest nad üldse rääkisid? – Vahet pole, nagunii kirusid valitsust.

Harjumuse jõud

Hommik. Kuidas see p-paber jälle otsas on, ma ju just ostsin juurde! Või ei ostnud … ? Ei oleks esimene kord, kui lähen poodi p-paberit ostma ja tulen tagasi kõige muu kui vajaminevaga. Nojah. Tähendab, ostunimekirja läheb.

Vean õhtul kõige suurema paki koju, panen sinna, kus paberi koht on … Ja avastan vanni alt teise sama suure paki. Kuhu ma olin selle ise viimase põhjaliku koristamise käigus ümber paigutanud, no et vannitoal pisut korrastatum väljanägemine oleks (see kosmeetikakott, mille sisu pesumasina peale laiali on laotatud, ootab veel revideerimist, st see ei loe).

Teisest küljest, nagu 2020 kevad näitas, veidike tualettpaberitagavara majapidamises ei pruugi üldse kahjuks tulla.

Parfee

Ema tuli külla. Potikese sügisvaarikatega ja ajakirjaga, kus vaarikaparfee retsept. Riiveivaga toimetas ta ise, kui see oli ära jahtunud, käskis mul hakata koort vahustama. Võtsin siis retsepti ette – 100 ml rõõska, 100 ml hapukoort, segada vaarikate ja leivaga. OK. Ummm. “Kuule, kas seda leiba pidigi nii palju olema?” – “A ma mõtlesin, et sa paned kõik vahukoore ära?” – “Ei no nüüd ma panin ta juba vormi ära, välja küll enam võtma ei hakka.”

Aga tegelikult pole sel vaarika-leivapudingil ka häda midagi, täisa hea magustoit sai.

Kuidas jätta hea (seene)mulje

Jutt läheb praegu inglisekeelse “Fake it ‘til you make it” soovituse tõestamiseks. Nimelt, uitan mina ükskord metsas, korv käevangus, kui kohtan naabrinaist. Tollel on pool ämbrit ja kilekott juba seeni täis. Kõnnime koos edasi, mina aeg-ajalt osutan, et “Näe, kuuseriisikas!” või et “Vaata, seal on veel männiseeni!”. Lõpuks kaevan sambla seest koos jalaga välja ühe valge seene, lõikan pooleks, nuusutan ja tõden, et see on nüüd küll metsšampinjon. Jätan seene sinnasamasse ja kõnnin uhkelt tühja korviga metsast välja. Sellest päevast saati on naabrinaine veendunud, et ma olen seeneguru.

Tegelikult oli mul selleks ajaks 5 purki marineerintud seeni juba olemas ja kogemus näitab, et sellest piisab vähemalt järgmise sügiseni. Aga öelge, inimesed, mida teie teete nende tonnide seentega, mida tänavu sügisel iga päev metsast välja veetakse?

Teel talisuplejaks

Kütsin sauna soojaks. Panin ujusmisriided villase hommikumantlia alla, keerasin auto soojenduse 25 kraadi peale ja sõitsin mere äärde. Auto termomeetri järgi oli väljas 15 kraadi sooja. Ilmateenistuse andmetel vees umbes sama palju. Ja üpris tuuline. Viskasin mantli seljast, astusin põlvini vette, hingasin paar korda sügavalt ja sukeldusin järgmisse poole meetri kõrgusesse lainesse.

Ei olnudki külm. Oleksin heameelega lausa pikemalt ujunud kui paar minutit, aga vesi oli mingit heina ja sodi täis, üsna ebamugav. Aga mitte külm.

Nagu sügis oleks

Viimastel päevadel on taas meenunud, kuidas vist Kivirähk seletas, miks lõunamaade majades kütet pole – et talv on sealse rahva jaoks midagi sellist, nagu meie jaoks kuumus, see tuleb lihtsalt ära kannatada ja läheb mööda.

Noh, mina ei jõudnudki ära harjuda, et poodi minekuks ei ole vaja rohkem riideid selga panna. Selline tagasi normaalsusesse tunne tuli, ühesõnaga.

Kuidas tellida reklaami

Selle nädala saavutuseks võib lugeda, et suutsin alistada FB reklaamimootori. Nimelt klikkisin järjest lahti kõik satiinist voodipesu müütavad leheküljed, mida mulle pakuti, ja nüüd enam ühtegi muud reklaami ei olegi. Sellised elitaarsema voodipesu reklaamid on head rahulikud, miski ei karga näkku ega solva vms. Kardetavasti töötab see trikk ainult lühikest aega, aga siiski.

Keskkonnakahjur

Minu “aed” on pärast mitut aastaringi meelitamist (kaeva-väeta-kasta, korda) tänavu lõpuks otsustanud vilja kanda. Selgub, et isegi sellelt 10×3 m lapikeselt tulevat kraami ei jõua korraga ära süüa ja on tekkinud vajadus saaki säilitada, no näiteks külmutada. Mind umbes-täpselt 18 aastat teeninud külmiku sügavkülma mahub heal juhul pakk pelmeene ja mõned jääkuubikud, eraldi külmakirstu jaoks korteris ruumi ei ole – ühesõnaga, vaja uut. Leidsin isegi mudeli, mis täpselt olemasolevasse auku ära mahub. Pakkusin vana kappi küll ühele ja teisele, et hea sauna eesruumis õlut külmas hoida või midagi, mõni oli isegi huvitatud, aga no näpu otsas seda ju ära ei vii, kolmandalt korruselt alla tassimisest rääkimata. Eks võtsingi lõpuks tehnikapoe pakutud lahenduse, et toome uue koju ja viime vana ära ka. Nii ka sündis. Ja siis ma paha aimamata küsisin transpordipoisilt, et mis selle vana kapiga tehakse. “See läheb konteinerisse,” oli aus vastus. “Ja siis käitlejad tegelevad edasi.” Ühesõnaga, minu eakas, aga muidu igatepidi korras, puhas ja töötav külmkapp koos kõigi lisadega visati lihtsalt minema. Ma tunnen ennast nüüd nii pahasti.

Suve essents

Värskendav suplus meres (umbes 17 kraadi, pakun), seejärel klaas külma sauvignon blanc’i; sirelaste sumin, mis tasapisi läheb üle ritsikate sirinaks … Jah, nii võib täitsa elada.

Huvitav, kas ülemus nõustuks mind nädala varem puhkusele lubama?

Mets annab, kui tahab

Sotsiaalmeedias pakutakse metsmaasikaid. Hinnad lähevad järjest ulmelisemaks – 20, isegi 30 eurot liiter. Mu isa oli nädal tagasi käinud kohaliku metsasihi peal luusimas ja väitis, et pole maasikaid. Nojah, ju siis on õige hind, kui ostjaid jagub.

Metsmaasikaid pole tegelikult üldse palju vaja. No näiteks, kui sul on plaanis teha 10 liitrit maasikamoosi, siis on poolest liitrist metsmaasikatest enam kui küll, et sellele see õige suve ja metsa maitse anda. Aga mul on moosimarju vaevu paari liitri jagu… Ühesõnaga, mul polnud mingit kavatsust maasikale minna, ainult vaadata, et äkki ikka saab paar marja moosi sisse. Esialgu paistis, et umves nii ongi, aga mingil hetkel kükitasin maha ja selle rakursi alt oli metsaalune marju paksult täis.

No ja siis ei lugenud enam sääsed ega parmud ega puugid ega isegi mitte hirm palja varbaga mõnele rästikule peale astuda. Korilaseveri lõi kohe välja.