Nii väsinud

Kurnatus käib lainetena ja tekitab umbes samasuguse tunde nagu must pesu või halvaks läinud piim. Selle võib vallandada mõni uudis, meilisõnum või tegelikult ükskõik mis, lihtsalt tuleb ja on nagu pilv su peal, sa üritad seda küll ignoreerida ja mõnikord ta lähebki minema, aga tuleb varsti jälle.

Ma _pean_ endale mingi teise töö otsima.

Oot, mis see tähtede seis täna ongi?

… Midagi sellist, mis ennustab tehnilisi viperusi? Sest tänane päev on neid küll täis olnud, alustades sellest, et auto otsustas järjepidevalt keset sõitu pagasiluugi lahti visata; siis venis ühe videokoosoleku algus tehnilistel põhjustel täpselt nii pikalt, et (kuna koosolek lõppes samapalju hiljem) trenni ei jõudnud; seejärel suutsin poest tuua ära kauba koos turvaelemendiga ja tagatipuks otsustas kodus see sarvedega internetimasin (vanadus, näh – ei tule sõna meelde), et tema minuga täna koostööd ei tee. Eraldi võttes tegemist tühiste intsidentidega ju, aga kõik samal päeval. Veider kokkusattumus.

Vestlusi päevaprae kõrvale

Kohvikus on kaks määratlematus eas härrasmeest heas jutuhoos. “Kuule, kas internet läheb ka nüüd kallimaks?” – “Ei, ma ei tea … ?” – “No vaata, elekter läheb ju kallimaks, ja need serverid, need võtavad nii palju elektrit.” – “Aa no muidugi, kõik läheb kallimaks!”

Edasi lahati korraks bensiinihinna müstikat ja siis peatuti pikemalt Putini ja Lukašenka suhtel. Olulised teemad kõik.

Mis õun see on?

Kohalik legend räägib, et õunapuud on toodud Pollist, ilmselt kunagi 90ndatel. Sortide nimesid ei mäleta enam keegi. Aga head õunad on. Et no tahaks enda aeda ka. Sobrasin sordivaramu lehel ja tõdesin, et see parempoolne võiks olla “Liivika” (sest väga selgelt 5-kandiline ja tihke roheka viljalihaga). Teisalt väidetakse seal, et tegemist olevat Eestis levinud sordiga, aga mina pole küll kuskil mujal seda saanud ega näinud; ja säilimisega ta ka just ei hiilga. See vasakpoolne, vaat see on täielik mõistatus. Hetkel on ta selline muredavõitu, magus, viljalihas roosakad kiud. Oleks nagu “Sügisdessert”, aga päris nagu pole ka. On avaldatud ka arvamust, et tegu võib olla eksperimendiga, mis kunagi sortide hulka ei jõudnudki.

Aga kuidas teada saada? Kas kuskil saab erinevaid õunasorte vaadata ja maitsta?

Poliitikavaataja

Hommikutelevisiooni diivanil on kohad sisse võtnud opositsioonipoliitikud. Esimesena saab sõna meesterahvas. Mina imetlen sel ajal nais-opositsionääri, kes näeb välja, ütleme, pisut värvikam kui tavapäraselt. Selleks ajaks, kui proua sõna saab, on meil sõpradega chat’is juba vestlus käimas.

– Vahi, kus on teleka jaoks üles mukitud! – Ei tea, kas tal seal juuste all on teine samasugune kõrvarõngas ka?

Meespoliitik annab vahepeal mõista, et ei nõustu sugugi vaadetega, mida teine esindab. Kaamera liigub kergelt, kaadrisse jõuavad naispoliitiku pikad punased küüned. Kakluseks siiski ei lähe, mõlemad saavad uuesti sõna. Saatejuht piilub vargsi kella. Intervjuu lõpp.

– Oota, millest nad üldse rääkisid? – Vahet pole, nagunii kirusid valitsust.

Harjumuse jõud

Hommik. Kuidas see p-paber jälle otsas on, ma ju just ostsin juurde! Või ei ostnud … ? Ei oleks esimene kord, kui lähen poodi p-paberit ostma ja tulen tagasi kõige muu kui vajaminevaga. Nojah. Tähendab, ostunimekirja läheb.

Vean õhtul kõige suurema paki koju, panen sinna, kus paberi koht on … Ja avastan vanni alt teise sama suure paki. Kuhu ma olin selle ise viimase põhjaliku koristamise käigus ümber paigutanud, no et vannitoal pisut korrastatum väljanägemine oleks (see kosmeetikakott, mille sisu pesumasina peale laiali on laotatud, ootab veel revideerimist, st see ei loe).

Teisest küljest, nagu 2020 kevad näitas, veidike tualettpaberitagavara majapidamises ei pruugi üldse kahjuks tulla.

Parfee

Ema tuli külla. Potikese sügisvaarikatega ja ajakirjaga, kus vaarikaparfee retsept. Riiveivaga toimetas ta ise, kui see oli ära jahtunud, käskis mul hakata koort vahustama. Võtsin siis retsepti ette – 100 ml rõõska, 100 ml hapukoort, segada vaarikate ja leivaga. OK. Ummm. “Kuule, kas seda leiba pidigi nii palju olema?” – “A ma mõtlesin, et sa paned kõik vahukoore ära?” – “Ei no nüüd ma panin ta juba vormi ära, välja küll enam võtma ei hakka.”

Aga tegelikult pole sel vaarika-leivapudingil ka häda midagi, täisa hea magustoit sai.