Edusammud, sõna otseses mõttes

Juba ammusest teisme-east olen öelnud, kui küsitakse, et mida ma elus saavutada tahaksin, et tahaksin õppida vilistama ja tangot tantsima. Vilistada ma endiselt ei oska ja tangoni ei ole ka siiamaani jõudnud ja õieti tundub see kuidagi … Noh, midagi seesugust, millega ma ei usu end hakkama saavat. Selle asemel läksin kunagi eelmisel aastal Lindy Hop’i kursusele. Olgu öeldud, et ma ei ole kunagi tantsima õppinud. Tantsukursustega on teadupärast see probleem, et alati on nn järgneja rollis naisi järjekorras rohkem, kui juhirollis mehi ja kuna mul pole kunagi tantsuhuvilist partnerit käepärast olnud, siis ei ole hakanud üritamagi, ja saanud nii mõnigi kord sapise kommentaari, et miks ma ennast juhtida ei lase. No see ei ole minu loomuses lihtsalt (ega kellegi loomuses, ma arvan, see on ikka pigem õpitud oskus)! Uued ajad on aga kaasa toonud sellise asja nagu “social dancing” ja olles eelregistreerimise barjäärist läbi murdnud võin kinnitada, et tegelikult on mehi pea igas tunnis rohkem, kui naisi. Tjah. Ühesõnaga, esimesel kursusel ei saanud ma mitte millestki aru. Põhisamm päris üle mõistuse keeruline ei olnud, aga et selle põhjal veel kuhugi suunas liikuda või mingeid figuure teha … Brr. Siis tuli töö vahele ja too kursus jäigi mul lõpetamata. Ma ei andnud alla. Läksin uuesti, ikka jälle algajate gruppi. Tundus, nagu poleks ma kunagi seda asja õppinudki ja iga tund oleks nagu otsast pihta alustanud. Ainus, mis tõesti toimis, oli see, et kui sattusid mõne oskaja juhtija peale, siis tundus, et oo, täitsa tuleb välja ju. Aga selleks ei pea ometi kursusele minema, ja ringis järgmine mees oli jälle mingi selline, kes arvas, et mina teen kõike valesti. Mõnikord muidugi tegin ka … Igatahes said ka need 9 nädalat läbi ilma, et ma oleksin swingout’i ja sendout’i erinevusele pihta saanud, ja ma jätkasin enda kirjeldamist stiilis “mul on 2 lombakat vasakut jalga ja karu kõrva peale astunud”.  Mõtlesin, et võib-olla, kui ma saaksin paremini aru, mismoodi see tantsu juhtimine käib, oskaksin ka paremini juhitav olla ja kaalusin juba uuesti alustamist, siis aga kuulutas tantsuklubi välja avatud rollidega kursuse.  Ja see, daamid ja härrad, on kõige eelnevaga võrreldes hoopis lõbusam. Üks pisut kaugemale jõudnud tuttav kommenteeris, et, ah, need tegelased, kes algajaid õpetasid, olid küll suurepärased tantsijad, aga suht viletsad õpetajad. Võib-olla. Rollivahetuse õppimine võtab rohkem aega, aga Ada ja Isa abiga olen ma nüüdseks igatahes omandanud 6-taktilise ja 8-taktilise sammuvahetuse triki. Ja täna õpetasid nad meile charlestoni.

Tunnen, et olen tõeliselt edasi jõudnud. Võib-olla julgen kunagi isegi mõnele avalikule tantsu-üritusele minna.

Advertisements

Lukk on looma jaoks

Minu praeguses elukohas on kunagi mindud kaasa selle moega, et “teeme majale 2 korrust peale ja ühtlasi remondime nende müügist saadud raha eest ülejäänud maja ära”. Nende 2 korruse jaoks on ehitatud ka lift. Lift töötab võtmega. Alumiste korruste elanikel võtit ei ole. Olgu siinkohal öeldud, et alumistel korrustel ei ole lifti jaoks isegi peatumise kohta tehtud ja ma miskipärast hästi ei usu, et kui ma elaksin teisel korrusel, siis tunneksin hirmsat vajadust sõita liftiga kolmandale ja trepist alla tulla. Või mine sa tea … Maakler igatahes seletas, et lifti saavad kasutada ainult need, kes selle eest maksnud on (ma üldse ei imestaks, kui eksisteerib mingi liftimaks vms, sest pagana pursui selline, kes endale katusekorteri ostab, maksa siis maksu). No vot. Aga kohalikud on sügavalt veendunud, et see võtmega lift on kuidagi turvaline. Ükskord näiteks ootasin külalisi ja jätsin liftivõtme ette ja kõigepealt tõi selle mulle üks, siis teine naabrinaine tagasi. Sinna juurde manitsussõnad, et siin on nii palju vargusi ja nii ikka ei tohi võtit jätta. Plaksutasin ripsmeid, ütlesin “oikastõesti” – naabritega ei maksa tüli norida – ja soovitasin külalistel treppi kasutada. Eile aga kolistas kell pool 9 õhtul keegi ukse taga, lasi kella ja koputas nõudlikult. Läksin vaatama, seal seisis punases nokamütsis tütarlaps, umbes tonni jagu kokakoolakaste kaenla all ja teatas, et on reklaamüritus ja kas ma kokakoolat tahan; pistis mulle vastust ootamata 2 pudelit pihku ja hakkas naaberukse taga kolistama. Igasugustest korstnapühkijatest, telekamaksu korjajatest ja jõuluaegsetest heategevuskerjustest, keda mina alt uksest sisse lasknud ei ole, aga kes sellegipoolest regulaarselt välja ilmuvad, ei hakka mitte rääkimagi.

Ühesõnaga. Minu 50+ külaline saab trepist üles, tonn kokakoolat saab trepist üles, töömehed saavad üles, aga varas ei tule, sest lift on lukus?

Eestisuvi

Teatan alandlikult, et Eesti suvel pole häda midagi. Tõsi, on olnud soojemaid – 2010 näiteks. Aga ka hullemaid – 1992 (või midagi sinnakanti) näiteks. Vähemalt minu kandis ei ole tänavu üldse iga päev sadanud, pigem vastupidi, ja üleüldse on mul väga hea meel, et kogu aeg ei ole ööpäevaringselt 36 kraadi kuuma. Mis tõenäoliselt põhjustaski selle, et ma väga ettevaatamatult aiatööde käigus päris ära põlesin … No ei osanud arvestada! Täna aga tegin tõelise ajarännuhüppe süütutesse 80ndatesse, st koorisin nappide (loomulikult mitte sama seti) bikiinde väel kaevu kõrval kartuleid ja sõin vahepeal otse põõsast tikreid. Tõeline maaelu! Parmud võiks, jah, olemata olla – aga jällegi, mäletan ka (maa)suvesid kui dresse -pikad käised ja sääred!- üldse seljast ei saanud. Ühesõnaga, eestisuvi, väike, aga tubli, lalalalalaa jne.

Päeva supp

Lubasin kodustele juba mitu päeva peedi-porgandikotlette teha. Need on, ausõna, kolehead. Aga kuna punase peedi riivimine valges köögis ei tundunud kuidagi kohane, rääkimata sellest, et kotleti praadimine on üldse üks hirmus mäkerdamine, siis sai samast toorainest hoopis peedipüreesupp.

Ühtlasi – Grete, kui Sa seda lugema juhtud, siis aitäh, Sinu tekstid on toredad ja teie retseptiblogi on järjehoidjates endiselt esikohal :).

Strateegiline sõnum

“Kallis Helena! Märkasime, et üks sinu hiljutine postitus meeldis kellelegi, kes ei ole sinu sõprade hulgas. Kas teadsid, et saad ise kontrollida, kes sinu postitusi näeb? Vaata üle oma privaatsusseaded!”

“Hea Facebook. Aitäh, ma olen teie privaatsusseadetega tuttav. See postitus oli avalik ühel ja ainsal põhjusel – et seda näeks ka keegi, kes ei ole minu sõprade hulgas.”

Aga ausalt öeldes poleks ma iialgi arvanud, et see keegi sellele kuidagi reageerib …

Alustuseks

Jõudsin kogu Euroopas möllavale lumetormile vaatamata suuremate vahejuhtumiteta kohale. Leidsin üles oma ajutise peatuspaiga ja suutsin isegi auto niimoodi garaaži ajada, et midagi ära ei kriimustanud (vist). Ostsin kiriku kõrvalt putkast kala ja friikaid ja meenutasin, et kui esimest korda siia linna sattusin, ei oleks kellelegi mõttessegi tulnud kiriku külastuse eest piletiraha küsida. Küünla panin. Igaks juhuks. Pealegi on mulle vana Euroopa katedraalid alati meeldinud ja no nende korrashoidmine ei ole tõenäoliselt odav lõbu. Ja siis ütles keegi mu selja taga äkki: “Oi kui tore sind näha, kas sa nüüd oledki kohal?” Tänaseks on uudis juba levinud ja mitu vana kolleegi kirjutanud. Ja paar mujale jäänud sõpra küsinud, et noh, kas on tunne nagu oleks koju jõudnud? Noh … Ei, veel ei ole, aga kui nii edasi läheb, siis varsti ilmselt tundub, nagu poleks kunagi ära käinudki. 

Kolimine ja kokkuvõte

Uue aasta algusega ongi asi sealmaal, et tuleb oma asjad kokku panna ja ära kolida. Linna, mis on vähemalt 3 korda olnud taustaks minu elu ja olemust vägagi palju mõjutanud sündmustele. Linna, kus ma olen olnud üsna õnnetu, aga ka üliõnnelik. Linna, kuhu ma kunagi oleksin väga tahtnud päriselt jäädagi. Praegu – ei tea. Aga pigem ikka ootan huvi, mitte hirmuga, et mis siis seekord saab. Ja lootusega, et ehk õnnestub nüüdseks nii poolteist aastat kestnud “elupeatus” lõpetada ja taas midagi kavatsema ja tegema hakata. Jaa, muidugi, ega uuesti alustamiseks ei pea üldse ootama uut aastat, uut kuud, uut nädalat või uut elukohta. Võib ka kohe homme või isegi kohe täna. Aga mingi selline tõuge on ometi kuidagi … Motiveeriv.

Ja kui järele mõelda, siis ei saa sugugi öelda, et nende pooleteise aastaga ei ole midagi muutunud. Vastupidi, muutunud on palju. Alustuseks, ma olen elus.  Ja kavatsen veel tükk aega elada. Tjah, 2 aastat tagasi poleks osanud ette kujutadagi, et selline saavutus võiks minu jaoks oluliseks saada :-P.  Ma õppisin lugu pidama oma kehast, mis pidi koledaid asju kannatama, aga pidas vastu ja vedas mu sellest kõigest läbi. Tegelikult on see hämmastav. Jah, ma pean endale ikka aeg-ajalt meelde tuletama, et see on hämmastav ja ma peaksin oma keha tõsiselt imetlema, mitte 10 lisakilo pärast kurtma. Vaimuga toime tulek võtab rohkem aega, aga ehk olen ma jõudnud pisut lähemale uskumisele, et mindki võib armastada, ja et eelkõige tohin ma ise ennast armastada. Siinkohal tänu kõigile neile osaliselt anonüümseks jäänud meesterahvastele, kellega ma selle aja jooksul kohtunud (või hoopis mitte kohtunud) olen ja kes aitasid mul mõista, et minu jaoks pole tähtis mitte kohale jõuda, vaid teel olla; ja et minu pisut teistsugune seksuaalsus ei tähenda, et minuga midagi valesti oleks. Ei, need kaks asja ei ole omavahel seotud; ja jah, selle viimase tõdemusega on mul ka ikka veel raske kohaneda, eriti kui keegi jälle juhtub arvama, et ikka on küll valesti või vähemalt imelik. No ja lõpuks olen töö kaudu saanud hulga tuttavamaks mõnede teemadega, millest ma varem väga vähe või üldse mitte midagi ei teadnud.

Kuhu ma selle vanema, targema ja võimalik, et natuke parema minaga nüüd minema hakkan, ma praegu veel ei tea. Aga küllap ma sellegi välja mõtlen. Varsti. Käigu pealt.

Üllatus

Ostsin aasta viimaseil päevil Võrno Afganistani-raamatu. Üks sõber tahtis. Aga et näen teda alles tüki aja pärast, siis mõtlesin, et loen ise enne läbi. Üllatavalt hea raamat on. Nagu päevikuvormis romaan, mitte päris päevik. Nojaa, ta tunnistab ise, et kirjutas selle ümber, aga väidetavalt ei muutnud. Ja kui nii, siis au ja kiitus inimesele, kes oma mõtteid nii selgelt väljendada oskab.

Ja teine üllatus oli, et raamatus on juttu minu ammusest elukaaslasest. Sain sealt tema kohta rohkem teada, kui mis tahes muust allikast viimase 10 aasta jooksul. Heh. Vähemalt võin ma nüüd südamerahuga öelda, kui küsitakse, et ega ma temast midagi kuulnud ei ole, et loe Võrno raamatut.

Ja head uut aastat ka, muidugi. Uusaastalubadusi ei anna tänavugi. Kuigi eile öösel mõtlesin korra, et olen ehk liiga inimpõlglikuks muutunud ja ehk peaks üritama taas seltskondlikum olla …

 

Head pühadejätku

Hommikusöögiks piparkoogid, hanemaks ja šampus (Nicolas Feuillatte, Brut Millésimé Cuvée Spéciale 2006). Noh, maitse asi, nagu öeldakse. Mulle meeldib tursamaks rohkem. Aga võib-olla on asi nohus, mis õrnu maitsenüansse tuvastada ei võimalda …

Täna igatahes tundub tõesti olevat see päev, mil ma üldse mitte midagi ei tee.