Vananemise vaevadest kenal kevadel

Toomingad õitsevad ja üleüldse on täna täiuslik kevadilm.* Ülikooli ajal tähendas see, et tuli minna Emajõe äärde, sinna sõudeklubi parvedele päevitama (kuniks sportlased meid ära ajasid). Hilisemas elus kuhugi väliterrassile või siis kellegi aeda grillima. Igatahes värske õhk, päike, sõbrad, tšill ja väike vein. Nüüd aga … Sõbrad on muidugi toredad, aga eks neil on enamasti nüüd oma pere ja oma tegemised, ja ega neid palju järgi jäänud polegi. Pealegi on koroonaajaga järjest süvenenud tõdemus, et ei taha kuskil rahva hulgas olla. Päevitada ka ei taha, eks on neid päikesepõletusi elu jooksul saadud küll ja lõpuks võiks ju mõistus pähe tulla. No ja vein on küll maitsev, aga üle poole klaasi ei kannata sedagi juua, hakkab pähe ja kõhule ja üleüldse.

Järgi jääb võimalus teha sporti (aga ratta rehv on katki ja uut ei müüdud). Või siis vaadata toas televiisorit.

*Eeldusel, et sa ei viibi Eesti põhjarannikul mere ääres külma udu sees.

Mina, geriljaaednik

Uni läks kell 5 ära. Õues sadas natuke ja lõhnas selle järele, et no nüüd kohe-kohe need kased lehte lähevad. Varesed ja linnud ka röökisid nii valjusti, et polnud lootustki uuesti magama jääda. Hommikutoimetuste kõrval jäin äkki silmitsema üht riiulinurka, kuhu on kogunenud seemnepakid. Muuhulgas ka lilleseemned, mõni pakike mitu aastat vana. Ja mulle tuli mõte. Et talve jooksul on maja taha tühermaale tekkinud kaablitrass, kus hetkel veel midagi ei kasva. Aga võiks ju …

Mõeldud – tehtud.

Oled sa kunagi proovinud …

… iseendale vastu kõrvu anda? Vanades filmides, või siis “vana aega” näitavates filmides on aeg-ajalt stseene, kus keegi (tavaliselt naine) on hüsteeriline ja siis (tavaliselt mees)kangelane annab talle kõrvakiilu ja olukord on lahendatud.

No vot, mul juhtus täna selline lugu, et tegin süüa ja võtsin ülemiselt kapiriiulilt jahupaki alla ja seepeale kukkus kogu see ülemine riiulitäis kraami mulle kaela ja selle hakkliha sisse ja üleüldse igale poole. Oi ma vandusin valju häälega, s…ta-k..rt-p..se-r..sk, ja andsin endale paar korda vastu kõrvu.

Mõjus. Koristasin köögi ära ja jätkasin söögitegemist.

Frustra

Oeh. Ma ei tea, kui mitmendat korda viimase nädala jooksul olen pidanud sügavalt sisse hingama ja endale ütlema, oota. See inimene teeb ainult oma tööd, ka tema on üle koormatud ja talle ei pruugi pähe tulla, et tema jaoks rutiinne liigutus on minu jaoks esmakordne ja ma ei oska seda teha. Jää viisakaks. Ära vihasta, vormista oma probleem abipalvena.

Mis aga ei välista võimalust, et mõni inimene ikka ongi kiuslik ja pahatahtlik.

Ood kevadhommikule

Hommikupäike paistab läbi toomingavõsa – veel paistab, kased ja lepad ei näita veel rohelist. Ei tea, mis meil arus oli, aga jõime emaga eile õhtul kahe peale tühjaks pudeli vennasrahva toodetud poolmagusat vahuveini. Täna pidin siis päikesetõusu ajal akna kinni panema, sest musträstas laulis liiga valjusti …

Linnalind

Laagna tee alguses ristmikku ületades kuulsin üle liiklusmüra valju kätsumist. Kuldnokk! Aga kus ta ometi on? Lõpuks märkasin, et keset teed rippus valgusfoor mingi toru küljes, mis otsast lahti, ja seal torus ta oligi.

Loodus on ikka võimas asi küll.

Kuidas värvida mune

Selle posituse mõte on, et ma ükskord ometi üles kirjutaksin. Selle asemel, et panna sibulakoored ajalehele laiali ja üritada siis lehte muna ümber keerata, tuleb ajalehest teha tuutu, panna sinna sisse sibulakoored, seejärel muna ja siis see kõik kokku siduda. Ma jälle jõudsin selle tõdemuseni umbes 10nda munaga …

Normaalne poolaasta o

Kevad algas nii nädal tagasi; nüüdseks on lumigi enamjaolt sulanud ja minu lumekupud sõstrapõõsa all rõõmustavad silma nagu peotäis maha sadanud päikesekilde. Saab metsa, saab mere äärde. Saab sauna. Ja kell 7 ei ole veel üldse pime. Inimsõbralik keskkond pimeduse ja pori asemel, ühesõnaga.