Kinokolmapäev

Nagu viimasel ajal kahetsusväärseks tavaks saanud, hakkas tööpäeva teises pooles pea valutama ja uni vaevama. Lugenud tehisaru vastutustundlikust kasutamisest rääkiva teksti üht lõiku juba kolmandat korda, sisust midagi taipamata, otsustasin, et aitab. Ja läksin kinno. Nimelt olid kolm täiesti erinevat arvustust Eesti uudisfilmi “Kuulsuse narrid” kohta tekitanud minus soovi see asi ise ära vaadata.

Vot ma ei tea, kust lugupeetud filmikriitikud kõik need alltekstid ja tagamõtted välja loevad. Loomulikult ei ole tegu Bornhöhe jutustuse lavastusega. Pigem “Viimne reliikvia” kohtub “Suvega” ja tulemus on justkui komöödia, aga tegelikult hoopis kurb lugu. Näitlejad teevad oma parima, aga ühtegi festivalipreemiat ilmselt ei võideta, sest no see lugu veidi igav on. Aga pärastlõuna-peavalu hullemaks ei teinud. Pealegi on Eesti film (minu silmis) teinud tohutu arenguhüppe, sest mõttetut seksi ja vägivalda seekord nagu polnudki. Aajaa, muusika on väga hea. Aga mul on muidugi Ardo Ran Varrese suhtes tohutu crush sealtmaalt, kui ma teda kunagi igiammu miskis lastelavastuses nägin (mis või kus, kahjuks ei mäleta ja internet ka ei aita. Ammu oli, noh.)

Muruhaigus

See on üks hirmus tõbi, mis inimesi rohelisel hooajal tabab. Saabub muruhaige kaunil suvisel reedeõhtul või laupäevahommikul mõnusasse maakohta, külla või alevisse ja selle asemel, et puhata, chillida, lasta looduse värvidel end rahustada – haarab tema niiduki, murutraktori või trimmeri ja ründab sellega iga viimast kui õiekest ja rohelist liblekest, mis julgeb pea teistest kõrgemale tõsta. Või praeguse kuumaga üldse roheline olla. V-o on see mingi kontrollivajaduse teostamine, et tööd ja peret ja üldse elu ei suuda oma tahtmise järgi seada, aga no muru, see r..sk peab alluma? Muruhaigus tundub tabavat nii mehi kui naisi. Lisaks on see salakaval sel moel, et mitte iialgi ei niida kõik naabrid muru korraga, vaid ikka nii, et üks lõpetab ja teine alustab.

Pean siinkohal tunnistama, et ma ei ole kohalikke heakorra-eeskirju vaadanud ja äkki on seal tõesti kirjas, et hoovialal ei tohi rohi olla kõrgem kui 5 cm vms. Aga ma miskipärast ei taha seda hästi uskuda.

Ealised või ma ei teagi mis iseärasused

Olen jõudnud oma elus sinnamaale, et kui helistab tuttav meesterahvas sooviga võtta kaasa pudel vahuveini ja tulla minu juurde mere äärde päikeseloojangut vaatama, siis lihtsalt ohkan ja ütlen, et no tule-tule. Ja ise mõtlen, et kas tuba on korras ja kas mul üldse midagi süüa on ja et äkki peaks kiiresti ühe kirsikoogi kokku klopsima. Ja mul ei tule kordagi isegi pähegi, et selline visiit võiks olla kuidagi romantiline. Või õigemini, kui see mulle nüüd pähe tuli (olgu öeldud, et tegemist on üldsuse arvates igati ponksi poisiga) siis tabas mind esimese asjana paanikahoog. Samas, kui 25 aastat ei ole meie suhetes midagi romantilist olnud, siis miks peaks nüüd midagi muutuma, eks.

Tunnen, et olen selle ehmatuse peale klaasi veini ära teeninud.

Ma kaeban

Eh, suvel ei saa linnas ikka üldse elada. No esiteks see kuumus, need nõukogude paneelmajad ei ole sugugi selliste ilmastikutingimuste jaoks loodud. Eriti minu korter, mille kõik aknad on ühele, õhtupäikese poole. Ventilaator annab veidi leevendust, aga isegi see vaikne surin häirib. No ja siis on muidugi õuest kostvad hääled, nagu varesed ja kajakad ja rahutud noored, kes soojas suveöös magada ei malda . Või siis mingid tüübid, kes on just nüüd otsustanud oma uut mootorratast katsetada. Aga kõige hirmsamad on naabrid. Näiteks see, kes metoodiliselt suitsetab, umbes iga 20 minut tagant tuleb ta oma longeropurgiga rõdule ja paneb suitsu põlema. Ja ainult irvitab, kui kuuleb, et keegi selle peale pauguga akna kinni lööb. Või siis keegi teine, kes arvab heaks hakata oma rõdul kitarri plõnnima umbes siis, kmina magama lähen. Ükspäev tegi ta seda, muide, kell 5 hommikul. Ehk ajasid varesed ka tema üles.

Ega maal muidugi olukord parem ei ole, ka sinna on viimasel ajal igasuguseid kolinud. Esialgu põhiliselt ehitajad, kes kuulavad monotoonset tümps-muusikat ja sinna vahele sõjauudiseid. Valjusti ikka, nii et raadio on õue peal ja peab tuppa kostma, kus tööd tehakse. Ükspäev käisid sugulased külas ja vabandasid, et nende lapsed nii lärmakad on. Vaatasin neid mõistmatult ja selgitasin, et võrreldes enamiku kohalike 3-5 aastastega on nende eelteismelised täiesti mõistlikud inimesed.

Ime siis, et ma tööl kogu aeg tukkuma jään. Pealegi on seal konditsioneer.

Maakas

Täna see siis juhtus. Minu rohelise kaardi peale hakkas linnaliini bussi validaator ärevalt piiksuma, teavitades, et ta ei leia kehtivat sõiduõigust ja et ma peaksin ilmtingimata pileti ostma. Noogutasin. Olin juba nädala eest esitanud taotluse registeerida suvekodu mu ametliku elukohana. Oleksin eeldanud, et saan menetluse eduka lõpetamise kohta miski ametliku teavituse, aga kui nii, siis nii. Tallinn hakkas kohe (veel) võõramana tunduma ja sundis mind mõtisklema selle üle, kuidas ma pole kunagi seda linna õieti omaks võtnud. Töö, jah, on siin, aga elu, sõbrad (nii vähe kui mul neid on) enamasti ikka mujal.

Ühtlasi pidin tunnistama, et ma pole seda asja päris lõpuni läbi mõelnud. Tühja sellest tasuta ühistranspordist, ma niikuinii ei kasuta seda rohkem kui paar korda kuus, aga mis veel? Kas mulle on nüüd tekkinud mingid kohustused, maksud, millest ma seni ei teadnud? Või äkki hoopis õigused – taotleda maale elama asumise toetust vms? Äkki peaksingi päriselt sinna ära kolima, kus vesi tuleb kaevust, elekter päikesest, kartul põllult ja kala merest? Üüriks Tallinna korteri välja (see võiks katta mu pensionifondi ja paar järelmaksu), asutaks väikeettevõtte ja müüks turistidele käsitsi kootud sokke, värvitud rannakive ja nurmenukuteed, vahel sekka teeks mõne tõlketöö või nõustaks endisi kolleege kriisiõppuste korraldamise alal … Mh?

Hommikune ummik

See kütusehinna ennenägematu ralli ei ole autode hulka Tallinna tänavatel küll kuidagi vähendanud. Pigem vastupidi, tundus täna.

Rohud peale

Käisin psühhiaatri juures. Psühhiaater tegi seda, mida nad ikka teevad, st täitis kohusetundlikult ära emotsionaalse ensetunde küsimustiku; tõdes, et luulusid mul pole, aga ärevus tõepoolest. Ja määras tabletid – antidepressandi ja veel mingi asja, mis ei olevat antidepressant, aga teeb ka asju. Ütles, et homme hommikul hakkad siis võtma ja kuu aja pärast helistad, et kuidas on.

Tapeedimõõtu infolehte ma igaks juhuks ei julgenud lugeda – ei oleks esimene kord kui ma kõrvalmõjude hirmus rohud võtmata jätan. Apteeker ka lahkesti selgitas, et esimestel päevadel võib imelik tunne olla ja eks ma ju mäletan, et oli jah. Nii. Kohe esimesel päeval hakkas tinnitus järgi andma, st vahepeal oli ja siis jälle ei olnud. Täna on neljas päev ja imelik tunne kestab. Olen kuidagi hajevil ja ilmselt ei peaks autot juhtima, sest ennist pidin parklas peaaegu posti otsa sõitma. Aga muidu on kahtlaselt hea olla. Suunurgad kisuvad ülespoole. Mingil veidral põhjusel ostsin Johnny Cashi plaadi (ma pole elus kantrimuusikat sallinud) ja tundsin vajadust selle järgi omaette tantsida. Ootan huviga, mis edasi saab.

Peaaegu kevad

Täna ärkasin kell 6:22 mingi valguse peale. Kuu, mõtlesin. Aga aknakatet kergitades selgus, et hoopis koidik. Viimaste nädalate ombuse ja vihmase ilma varjus on päev märkamatult pikemaks veninud.

Mu sisemine kell on juba mõnd aega suveajas. St 6:22 ärgata on päris hilja minu jaoks.

Juhuslik tõde

Hommikutelevisiooni oli keegi ekspert; ega ma täpselt aru ei saanud, mis hädast või häda ravimisest nad rääkisid, aga ühel hetkel teatas ekspert, et “no ja lõpuks ei olegi inimese elus muud kui koroonamured, suurenev elektriarve ja hirm Venemaa agressiooni pärast.”

Täiega minu argipäev.

Nii väsinud

Kurnatus käib lainetena ja tekitab umbes samasuguse tunde nagu must pesu või halvaks läinud piim. Selle võib vallandada mõni uudis, meilisõnum või tegelikult ükskõik mis, lihtsalt tuleb ja on nagu pilv su peal, sa üritad seda küll ignoreerida ja mõnikord ta lähebki minema, aga tuleb varsti jälle.

Ma _pean_ endale mingi teise töö otsima.