Heatujupilt

Mu tööarvutis on salaja süsteemiuuendus tehtud ja nüüd pakub see mulle igal hommikul uut  ekraanipilti mõnest kaunist kohast. Tahaks kohe reisima minna.

Päevauni

Miks on nii, et lähed pärastlõunasesse loengusse (või koosolekule vms) ja hirmus uni tuleb peale; võitled, võitled, lõpuks annad alla ja lähed otsid kuskilt vaikse nurgakese … Ja siis on see uni korraga täiesti kadunud, miks?

Tõrge

Hommikune koosolek-ajurünnak. Avastan õudusega, et unustan pidevalt. Asju nagu kolleegi nimi, Tähtsa Dokumendi tegelik pealkiri, mis valdkonna minister on Karu (või mis ta eesnimi oli, mitte Armin vaid see teine), viimati vaadatud filmi nimi (“no see Korea oma, mis palju Oscareid sai!”) või et ma pidin kell 11 järgmisel koosolekul olema.  Ja tõenäoliselt olen ma sellest probleemist juba korra kirjutanud, aga unustanud. Huvitav, kas selle vastu saaks midagi ette võtta?

Tühistame ära

Tänase päeva läbiv motiiv. Võib-olla mul ikkagi on kerge depressioon. Sest ühest küljest justkui oleks natuke igav ja natuke üksildane ja tahaks kellegi seltskonnas olla, aga teisest küljest ei suuda ma mitte kuidagi sundida ennast kodust väljuma ja suhtlema.

Konflikt

Mõtisklesin kaubandustempli riiulite vahel, millist veepudelit ma tahta võiksin, kui saabus kauba väljapanija. Mina astusin eest ära, et ta oma käruga läbi pääseks, tema aga hakkas tõrelema, et miks ma olen pudeli valesse kohta pannud. Üritasin selgitada, et tegelikult ma ei suuda lihtsalt valida, aga tema ei leebunud (võimalik, et ei saanud minust arugi), kahmas pudeli, pani selle “õigesse” ehk kõrvalriiulisse ja vahtis mind vihaselt, nagu oleksin ma süüdi vähemalt inimsusevastase kuriteo kavandamises.

Olen umbes sarnases olukorras kohanud ka inimest, kes küsib, et “kas ma võin selle tagasi panna või te mõtlete veel?” Mispeale ma tõenäoliselt tunneksingi, et võin ka ise  pudeli “õigesse” kohta panna, kui mul seda ikkagi vaja pole.  Aga nüüd …

Uuskasutus

Leidsin kodus ühest vanade dokumentide kastist CD-pleieri, superluks selline, raadioga ja mängib kõikvõimalikke plaadiformaate. Natuke isegi imestasin, et näe, kunagi tõesti olid sellised asjad, isegi kuigi nad ei jõudnud väga populaarseks saada, enne kui mp3-mängijad (?) tulid. Siis meenus mulle, et kastis, kuhu on kogunenud “kaablid-mida-võib-olla-kunagi-vaja-läheb” (mis siis, et tõenäoliselt ei lähe) on üks juhe, mida ma ei osanud kuhugi paigutada. Selgus, et kui juhe ära parandada (“Lihtsad elektritööd naistele“, siit ma tulen!), siis need 2 asja sobivad kokku. Ühtlasi meenus, et mul on töö juures kõlarid, mis ei käi mitte USB-ga, vaid pulgapistikuga – sest tööandja on rangelt kinni keeranud igasuguse võimaluse tema arvutiga mingit võimalikku andmekandjat ühendada (ja muidugi ka igasugused internetipõhised meelelahutuskanalid).

Nojah, mõeldud-tehtud. Mul on nüüd töö juures tõeline uuskasutatud audiosüsteem. Järgmisena kavatsen ette võtta vanemate “Melodija” plaadimängija :P.