Päeva supp

Lubasin kodustele juba mitu päeva peedi-porgandikotlette teha. Need on, ausõna, kolehead. Aga kuna punase peedi riivimine valges köögis ei tundunud kuidagi kohane, rääkimata sellest, et kotleti praadimine on üldse üks hirmus mäkerdamine, siis sai samast toorainest hoopis peedipüreesupp.

Ühtlasi – Grete, kui Sa seda lugema juhtud, siis aitäh, Sinu tekstid on toredad ja teie retseptiblogi on järjehoidjates endiselt esikohal :).

Strateegiline sõnum

“Kallis Helena! Märkasime, et üks sinu hiljutine postitus meeldis kellelegi, kes ei ole sinu sõprade hulgas. Kas teadsid, et saad ise kontrollida, kes sinu postitusi näeb? Vaata üle oma privaatsusseaded!”

“Hea Facebook. Aitäh, ma olen teie privaatsusseadetega tuttav. See postitus oli avalik ühel ja ainsal põhjusel – et seda näeks ka keegi, kes ei ole minu sõprade hulgas.”

Aga ausalt öeldes poleks ma iialgi arvanud, et see keegi sellele kuidagi reageerib …

Alustuseks

Jõudsin kogu Euroopas möllavale lumetormile vaatamata suuremate vahejuhtumiteta kohale. Leidsin üles oma ajutise peatuspaiga ja suutsin isegi auto niimoodi garaaži ajada, et midagi ära ei kriimustanud (vist). Ostsin kiriku kõrvalt putkast kala ja friikaid ja meenutasin, et kui esimest korda siia linna sattusin, ei oleks kellelegi mõttessegi tulnud kiriku külastuse eest piletiraha küsida. Küünla panin. Igaks juhuks. Pealegi on mulle vana Euroopa katedraalid alati meeldinud ja no nende korrashoidmine ei ole tõenäoliselt odav lõbu. Ja siis ütles keegi mu selja taga äkki: “Oi kui tore sind näha, kas sa nüüd oledki kohal?” Tänaseks on uudis juba levinud ja mitu vana kolleegi kirjutanud. Ja paar mujale jäänud sõpra küsinud, et noh, kas on tunne nagu oleks koju jõudnud? Noh … Ei, veel ei ole, aga kui nii edasi läheb, siis varsti ilmselt tundub, nagu poleks kunagi ära käinudki. 

Kolimine ja kokkuvõte

Uue aasta algusega ongi asi sealmaal, et tuleb oma asjad kokku panna ja ära kolida. Linna, mis on vähemalt 3 korda olnud taustaks minu elu ja olemust vägagi palju mõjutanud sündmustele. Linna, kus ma olen olnud üsna õnnetu, aga ka üliõnnelik. Linna, kuhu ma kunagi oleksin väga tahtnud päriselt jäädagi. Praegu – ei tea. Aga pigem ikka ootan huvi, mitte hirmuga, et mis siis seekord saab. Ja lootusega, et ehk õnnestub nüüdseks nii poolteist aastat kestnud “elupeatus” lõpetada ja taas midagi kavatsema ja tegema hakata. Jaa, muidugi, ega uuesti alustamiseks ei pea üldse ootama uut aastat, uut kuud, uut nädalat või uut elukohta. Võib ka kohe homme või isegi kohe täna. Aga mingi selline tõuge on ometi kuidagi … Motiveeriv.

Ja kui järele mõelda, siis ei saa sugugi öelda, et nende pooleteise aastaga ei ole midagi muutunud. Vastupidi, muutunud on palju. Alustuseks, ma olen elus.  Ja kavatsen veel tükk aega elada. Tjah, 2 aastat tagasi poleks osanud ette kujutadagi, et selline saavutus võiks minu jaoks oluliseks saada :-P.  Ma õppisin lugu pidama oma kehast, mis pidi koledaid asju kannatama, aga pidas vastu ja vedas mu sellest kõigest läbi. Tegelikult on see hämmastav. Jah, ma pean endale ikka aeg-ajalt meelde tuletama, et see on hämmastav ja ma peaksin oma keha tõsiselt imetlema, mitte 10 lisakilo pärast kurtma. Vaimuga toime tulek võtab rohkem aega, aga ehk olen ma jõudnud pisut lähemale uskumisele, et mindki võib armastada, ja et eelkõige tohin ma ise ennast armastada. Siinkohal tänu kõigile neile osaliselt anonüümseks jäänud meesterahvastele, kellega ma selle aja jooksul kohtunud (või hoopis mitte kohtunud) olen ja kes aitasid mul mõista, et minu jaoks pole tähtis mitte kohale jõuda, vaid teel olla; ja et minu pisut teistsugune seksuaalsus ei tähenda, et minuga midagi valesti oleks. Ei, need kaks asja ei ole omavahel seotud; ja jah, selle viimase tõdemusega on mul ka ikka veel raske kohaneda, eriti kui keegi jälle juhtub arvama, et ikka on küll valesti või vähemalt imelik. No ja lõpuks olen töö kaudu saanud hulga tuttavamaks mõnede teemadega, millest ma varem väga vähe või üldse mitte midagi ei teadnud.

Kuhu ma selle vanema, targema ja võimalik, et natuke parema minaga nüüd minema hakkan, ma praegu veel ei tea. Aga küllap ma sellegi välja mõtlen. Varsti. Käigu pealt.

Üllatus

Ostsin aasta viimaseil päevil Võrno Afganistani-raamatu. Üks sõber tahtis. Aga et näen teda alles tüki aja pärast, siis mõtlesin, et loen ise enne läbi. Üllatavalt hea raamat on. Nagu päevikuvormis romaan, mitte päris päevik. Nojaa, ta tunnistab ise, et kirjutas selle ümber, aga väidetavalt ei muutnud. Ja kui nii, siis au ja kiitus inimesele, kes oma mõtteid nii selgelt väljendada oskab.

Ja teine üllatus oli, et raamatus on juttu minu ammusest elukaaslasest. Sain sealt tema kohta rohkem teada, kui mis tahes muust allikast viimase 10 aasta jooksul. Heh. Vähemalt võin ma nüüd südamerahuga öelda, kui küsitakse, et ega ma temast midagi kuulnud ei ole, et loe Võrno raamatut.

Ja head uut aastat ka, muidugi. Uusaastalubadusi ei anna tänavugi. Kuigi eile öösel mõtlesin korra, et olen ehk liiga inimpõlglikuks muutunud ja ehk peaks üritama taas seltskondlikum olla …

 

Head pühadejätku

Hommikusöögiks piparkoogid, hanemaks ja šampus (Nicolas Feuillatte, Brut Millésimé Cuvée Spéciale 2006). Noh, maitse asi, nagu öeldakse. Mulle meeldib tursamaks rohkem. Aga võib-olla on asi nohus, mis õrnu maitsenüansse tuvastada ei võimalda …

Täna igatahes tundub tõesti olevat see päev, mil ma üldse mitte midagi ei tee.

Mingit meeleolu ei ole :-/

Täna hommikul selline lugu, et jälle pilku ja mõtteid raske fokuseerida, mis saab tähendada ainult üht – minu pingutustest hoolimata on viirus taas organismi pääsenud. Olen toa ära koristanud, 3 komplekti tulesid ja lumehelbeid üles riputanud, kuuse seinale joonistanud ja juba nädal aega ainult jõululauluraadiojaama kuulanud, aga kasu pole sellest mingit olnud. Mulle muidu jõulud meeldivad ja see on minu jaoks juba mõnedki viimased aastad olnud vaikne omaette ja hea olemise aeg. Aga tänavu ei ole mitte mingit tunnet. No ja nüüd veel need eilsed uudised Berliinist sinna otsa … Shhh.

Ühesõnaga, paistab, et need pühad veedan kodus peavalu, nohu ja üldise paha tujuga. Ei, ega ma midagi erilist ette võtta ei kavatsenudki, aga päris nii ka plaanis ei olnud.

Tähed annavad teada

“Postimees” on taas kord tulnud välja aastahoroskoobiga, mis ühe ropsuga ära selgitab, miks viimased paar aastat nii keskeltläbi kehvapoolsed olnud on. No Saturni mõju, muidugi, kes oleks osanud seda arvata, mitte mingi keskeakriis vms. Paha ainult, et ei lubata, et see nüüd läbi saab. #ebateadus

Ilmselt oled sa praeguseks ka tüdinenud Saturni mõjudest, mis sind on viimastel aastatel pidevalt väntsutanud ja tagant utsitanud. Jah, suureks kasvamine on tõesti raske töö! Saturni ülesanne on aga sind peksta ja vormida, seni kuni muutud iseenda paremaks versiooniks. See on aga samas olnud stressirohke, toonud kaasa palju emotsionaalset ja kohati isegi füüsilist piina ning suurenenud on vastutus. Samas on see kõik seda lõpuks väärt. Kaua veel, võid sa küsida? Saturn mõjutab sind kuni 2017. aasta detsembrikuuni. Pea vastu!

Spetsialist ikka aitab

Külmetus ei taha kuidagi üle minna. “Boonusena” on sellega kaasnenud ka halb uni, peavalu ja kõrvavalu. Viimane hakkas mulle eriti muret tegema, miska otsustasin kohalikku arstipunkti väisata. Arstionu juhtuski parajasti vaba olema, juhatas mu universaallavatsile ja toppis kaamera kõrva ja ninna. Mõlemad protseduurid olid väga vastikud. Selgus, et nina on natuke umbes jah – see pidada pärast gripitaolist haigust tavaline olema ja läheks tõenäoliselt iseenesest ka üle, aga kuna kohalikud arstid on harjunud, et kohalikku ravimitööstust tuleb toetada, siis kirjutati mulle välja mingi pihustatav aine, mida järgmised 3 kuud tarvitada tuleb. Kõrvad aga pesti lihtsalt puhtaks. Tõepoolest, ma olin täiesti unustanud, et mul aeg-ajalt selline probleem tekib – nii paar aastat tagasi kadus korraks isegi kuulmine ummistuse tõttu ära (oh õnnis vaikus, võiks muidu öelda, ainult et see oli tõesti valus).

Ja kell 3 öösel üles ärkamise kohta väidab internet, et see olla täiesti normaalne. Tõsi, kui sellist elustiili viljelda, siis peaks vist veel varem magama minema … Lõputut pimedust arvestades ei tundugi see nii halb mõte.