Sööma, sööma!

Et kevad saabus sama ootamatult nagu igal aastal ja rannahooaeg on kohe ukse ees, siis jagan täna ühte retsepti, mille ma täiesti ise välja mõtlesin. Kui teile tundub, et olete seda juba kuskil mujal söönud/näinud, siis great minds think alike. Niisiis,

Teistmoodi kartulisalat
Võta vabalt valitud vahekorras kodujuustu, makrat (ehk surimit ehk krabipulki), konservherneid, värsket kurki ja keedukartulit. Soola lisada pole vaja – koostisainetes on seda piisavalt – aga kui tahad vürtsisemat, pane pipart. Kui käepärast on värsket tilli ja/või murulauku, sobib seegi hästi. Haki kõik ära ja sega kokku. Valmis! Või, kui kohe üldse ei malda oodata, et millal need keedu kartulid ära jahtuvad, siis sega kokku kõik ülejäänu ja söö kuuma kartulit kõrvale.

Mul oli viimati kodujuustu natuke vähe ja panin seepärast sortsu hapukoort sekka, aga üldiselt pole vaja. Ja kõrvale jõin selle kevade esimese klaasi rosé-d (aga ärge Fitlapi omadele öelge, eks ;-)).

Advertisements

Rannahooajaks vormi (või siis mitte)

Ma olen kellakeeramisest kindlasti juba mitu korda kirjutanud, nii et sellel pikemalt ei peatu, ainult niipalju ütlen, et pühapäeva õhtul läksin kell 9 magama ja esmaspäeval ärkasin kell 6.16 täiesti vabatahtlikult ja ilma äratuskellata. Vaatamata sellele, et nädalavahetusel oli lõpuks õnnestunud paigaldada pimendav ruloo.

Aga kui nüüd rannahooajaga jätkata, siis esialgu paistab muidugi, et seda ei tule kunagi. Päike on täielik pettus, pärast eilset kaalusin täiesti tõsiselt, et otsin kasuka uuesti välja. Aga kuna lootus sureb viimasena, siis jäi see ikkagi tegemata. Küll registreerisin ennast juba kes-teab-kui-mitmendat korda Fitlapi kasutajaks (ega väga palju rohkem vist enam ei õnnestu registreeruda, meiliaadressid hakkavad otsa lõppema :P). Seekord jõudsin ma toitumiskava väljaprintimisest isegi järgmise sammuni ja tegin paari retsepti järgi süüa. Nojaa, tõenäoliselt kaoksid kilod seda kava järgides tõesti.  Aga mille arvelt? Kui nädala ostunimekirjas on 2 viilu leiba, peotäis pastat, teine riisi, 3 kartulit ja selle kõrvale kilojagu liha- ja piimatooteid, siis minu meelest see ei ole tervislik ja tasakaalustatud toitumine ja minu jaoks läks süsivesikute puudus juba 3 päeva pärast nii karjuvaks, et enesele peaaegu märkamatult jõin üks õhtu ära pool pudelit Bailey’st. Ühesõnaga, nagu kõigil varasematel kordadelgi, feilisin täiega.

Aga ega ma nüüd sellepärast meelt ei heida. Eile näiteks avastasin, et telefonis on rakendus nimega Samsung Health, mis lubab, et aitab tervislikku elu elada. Jätan praegu kõrvale kogu andmekaitse-teema (arvan, et Korea gigant jälgib mind niikuinii, kas ma nende äppe kasutan või mitte) ja imestan ainult selle üle,  et massin jälgib küll nii su päevast kalorite tarbimist kui kulutamist, aga ta ei suuda neid vist omavahel hästi võrrelda. No näiteks minu tänane tarbimine on u 400 ja kulu 800, aga masin karjub ikka, et olen ülearu palju söönud/liiga vähe liikunud. 

Kardan, et rannavorm jääb ka tänavu saavutamata.

Kevad, uute lootuste ja plaanide aeg

Lugesin läbi Õnnepalu värske ja auhinnatud heietuse. Justnimelt heietuse, sest ega seal ju midagi ei juhtu. Ometi lugesin, käest ära ei pannud, elasin kaasa. Nädalavahetusel tuli jälle meelde tema mõte, et tööd tuleb teha, mitte ära teha. Ilm oli ilus, paras õues töötada, ja mu isa tegi puid. Lõikas juppideks, lõhkus halgudeks, ladus riita.  Et oleks, mida järgmisel talvel kütta.

Isa on tegelikult juba ligi 75. Ega ei tea, kas tal järgmisel talvel neid puid enam vaja lähebki …  Aga ta ise loodetavasti selle peale ei mõelnud. Tegi lihtsalt puid, nagu ta seda terve elu teinud on.

Tühiseid tähelepanekuid

Mõtled küll, et ah, need kommertsreisid, mida sealt ka saab. Tõeline väärtus on ikka väljaspool turmisatraktsioone ju, seljakotiga või kohalike juhendamisel jne. Aga eile näiteks kuulsin kohaliku kanali reisisaatest huvitava fakti, et masaid arvestavad sünnipäevi mitte päikeseaastate, vaid saagikoristuste järgi. Mida sealmail juhtub poole sagedamini kui siinkandis. Taustaks tuli mulle meelde ühest teisest reisisaatest kuuldud info, et mõnel pool Niiluse kallastel saadakse lausa 3-4 saaki aastas.  Ja kohe saabki selgemaks, kuidas Metuusala nii vanaks elada võis. Kuigi 900 aastat oleks isegi selle süsteemi puhul vist ikka väike liialdus … Hmm. Aga no vähemalt ma olen nüüd liigutanud ajurakke ja mõelnud millegi üle ilma, et mul oleks seda otseselt vaja olnud. Sellistest asjadest võib kasu olla. Näiteks kassi nurrumise kasulikkuse üle mõtisklesin ma juba ammu enne, kui selle kohta teadusuudised (1) ilmuma hakkasid.

Täna hommikul oligi bussis üks kass. Noor, ilus, pisut rahutu; ühe peatusevahe jooksul suutis ta nii palju karva ajada, ime, et talle üldse midagi selga jäi. See olevat tal esimene kord bussiga sõita, selgitas kassi perenaine. Kes teab, kuhu nad läksid. Pärast kassi väljumist tuli bussi noormees tordiga. Või koogiga. Või millegi muu niisugusega, mida pidi teatavas asendis transportima ja tinapaberiga katma. Noormees oli oma kandamiga natuke hädas, aga väljus lõpuks edukalt.  Siis oli bussis veel üks isa oma pojaga, kes muidu vist autoga käivad, aga täna oli isal plaanis pärast tööd Tõnise sünnipäevale minna ja poeg natuke muretses, et kuidas isa sinna saab, kui ta ei tea isegi, mis selle bussipeatuse nimi on, mille lähedal Tõnis elab. Aga küllap said nemadki hakkama. Seega oli päris huvitav bussisõit. Tavaliselt lähen ma nii vara bussi peale (2), et saan istuma, ja siis ma istun muidugi ninapidi telefonis ega pane eriti tähele, mis ümberringi toimub. Kahtlustan küll, et enamasti ei toimugi midagi, sest kõik teised on ka ninapidi telefonis.

(1) Jaajaa, Telegram ei ole teadusuudis. Ma lihtsalt ei viitsinud algupärast uurimust otsida. Nii palju ma nüüd ka ei mõtle.

(2) Kui nüüd päris aus olla, siis tavaliselt lähen ma jala tööle. Täna oli selles värskes koristamata lumes nii vaevaline liikuda, et andsin poolel teel alla.

Veebruaris lähevad hommikud valgeks

Ah et tegelikult on juba märts? Nojah, aga siiamaani oli ilmselt pilves. Täna ärkasin igatahes kõigepealt selle peale, et täiskuu paistis aknast sisse. Kass oli akna peale roninud ja lõugas kuu poole. Või lõugas (õigemini undas) ta sellepärast, et ei saanud enam aru, kuidas kardina vahelt tagasi pääseks. Pigem siiski kuu poole, sest kui ma ta tuppa lasksin, trampis ta veel nii umbes 20 minutit ringi ja lõugas. Ma arvan, et see kõik juhtus nii kella 5 paiku. Kell 6.30 helises äratuskell ja kass tuli uuesti seletama, et ammu on ometi juba aeg üles tõusta.  Väljas oli peaaegu valge. Algul arvasin, et ikka kuu (mis endiselt aknast sisse paistis), aga ei. Oligi koidik. Tööle minnes paistis päike juba silma.

Ilmaportaali andmetel tõusis päike täna Tallinnas kell 7:16 ja kuu loojus kell 7:45.

Räuskpostituse järg

Ennäe, peaaegu kuu aega ja mitu eri-arstivisiiti hiljem ja midagi pole muutunud. Kõikvõimalike uuringute ja analüüside järgi peaksin ma olema täiesti terve inimene. Ainult jalg on endiselt paistes ja punane ja keegi ei tea, miks. Ma ei oska isegi mõelda, kellele või kus seda veel näidata võiks. Tõsiselt, mis värk on?

Hommikud lähevad juba valgeks

Tõdesin täna tööle minnes, et enneäe, kui veel nii nädal-poolteist tagasi oli hommikul kodust välja minna ikka päris pime, siis täna juba peaaegu valge. Ja seda vaatamata sellele, et ma tubli 15 minutit varem välja tulin. Aga varem tulin välja seetõttu, et vihastasin ennast kella 5 paiku ärkvele. See on nüüd tõsine eestlase-anekdoot, et reageerib poole päeva pärast. No nii oligi, ma nimelt avastasin, et kindlustusfirma on järjekindlalt mu arvelt raha võtnud. Tegelikult ei peaks ma muidugi vihastama mitte firma, vaid selle toru agendi peale, kes ei suuda mu lepingut lõpetada. Igatahes oli mul kell 5 uni läinud, marssisin mööda tuba ringi ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis tegema peaks. otsustasin lõpuks jätta agendi rahule ja firmale ise otse kurja kirja saata, ja vahepeal natuke magada, aga sellest ei tulnud muidugi midagi välja. Ja siis ma taipasin. Et millalgi eelmisel nädalal käisin õhtul väljas, joonistasin silmad kõik pähe ja panin liibuva kampsuni selga ja tõdesin, et täitsa hea näeb välja. Üleeile sattusin peegliga lifti ja pidin taas kord tõdema, et näe, täitsa kobe väljanägemine. Isegi ühel hommikul hambaid pestes – ja me teame kõik, kui kohutav üks äsja ärganud keskealine naine välja näha võib, eks – vaatasin, et pole nagu vigagi … Ei, sellest ei maksa valesti aru saada, ma ei kuulu mitte mingil juhul nende naiste hulka, keda ilusaks peetakse. Ja õigupoolest olin ma viimase aasta jooksul peeglist enda rippuvaid põski ja allavajunud suunurki nähes korduvalt mõelnud, et äkki ikka peaks mõnd ilukliinikut külastama. Nii et see “pole nagu väga vigagi” oli väga üllatav tähelepaneks. Kuni, nagu öeldud, täna hommikul taipasin. Ma olen maganud. Madrats on kõva, tuba on jahe, kardinad varjavad laternat, ja mis kõige olulisem – vaikne on. No üks ühtu ülakorruse naabrid küll tülitsesid, aga üldiselt on ümberkaudu vaiksed ja viisakad inimesed ja mitte ükski Ferrari ega mootorratas ei tiiruta öösel kell 3 parkimiskohta otsida. Mõnus. Nii hoida.

Surn’d ring (räuskpostitus)

Kogu oma meditsiinilise kannatuste raja juures sattusin täna esimest korda ebakompetentse arsti otsa.  Või noh, mitte just päris esimest korda, too nahaarst, kes mul paar aastat tagasi sünnimärgi eemaldas, oli ilmselgelt ka pime ja kurt ja käsi värises, aga tema ilmselt teadis, mida teha, lihtsalt hindas oma võimeid üle … Ühesõnaga, nagu üldiselt ikka, pikaajaline patsient on enda tervise kõige parem ekspert ja teab, mida vaja, aga sellest ei piisa. Eks ma siis alustasin perearstist, kes, teinud kindlaks, et mul tõesti ei ole mingit tundmatut uut tõbe, suunas mu lõpuks taastusraviarsti juurde, kuhu ma minna tahtsingi. Mingil veidral kombel sain sinna isegi aja enne, kui kunagi sügisel. Arst vaatas mu paistes jalga, pakkus välja vesivõimlemise ja arvas, et võib-olla lümfimassaaž, aga tema ei tea sellest midagi ja võib-olla peaks ma oma vähiarstilt selle kohta küsima. No hea küll, helistasin siis mingisse asutusse, mis sedasorti raviga tegeleb. Sealt öeldi, et taastusarst oleks pidanud andma mulle retsepti kompressioonisukale ja saatekirja lümfiteraapiassse.  Whattta … ? Ja mis ma siis nüüd teen? Tähendab, ilmselgelt lähen tasulisele vastuvõtule, sest jalg valutab, aga see ei ole ometi normaalne?

P.S. Sain just teate, et olen elektrifirmalt oma aastaboonuse – nii umbes 150 eurot tagasi saanud. Tjah, seda olen varemgi tõdenud, et kui kuskilt tuleb ootamatu raha, siis tekib kuskil ka ootamatu auk, kuhu see läheb. Klassikuid tsiteerides, “looduses peab valitsema tasakaal”.

2 nädalat

Juhuslikud mõtted, mis tekivad “koju tulnud talendil” (peamiselt Tallinna-keskne, kuskil mujal tuleksid võib-olla teistsugused mõtted) –
*Googlemapsi arvates on teekond “Estonia” juurest Toompeale “mostly flat” 😀
*Vanalinn tundub väga lahe. Seal tahaks kohe ringi uudistada.
*Toit on poes kallis.
*Toit söögikohtades on väga maitsev (või on mul lihtsalt vedanud ja mind on viidud ainult neisse kohtadesse, kus on maitsev söök). Ja igale poole pannakse peeti sisse.
*Nii hirmus pime ei olegi. Aga kust see pori kõik tuleb?
*Ma eeldasin, et teenuseid osutatakse kiiresti, aga et pühapäeval tellitud internet esmaspäeval sisse lülitatakse … :-O
*Hoolimata 70 kanalist ei ole televiisoris midagi vaadata.
*Kas tõesti ei saa ühistransporti korraldada nii, et linnas ringi liikumiseks ei oleks autot vaja? Tallinn ei ole ju nii suur (aga proovige nt Stroomi rannast Pärnu maanteele jõuda … ).
*Inimesed on avameelsed ja sõbralikud! Erinevalt meediast jäänud muljest, et kõik ainult vinguvad ja virisevad.
*Kõik on blondid, endiselt.

Goodnight, Vienna*

Aeg on suhteline, tuleb tõdeda. Ja kui järele mõelda, on olnud hea aasta. Väga hea aasta. Aga nüüd saab see läbi ja on aeg liikuda edasi, või noh, mingis mõttes tagasi. Hüvastijätte on olnud hulganisti, aga seekord ei ole kurb, sest miski (kogemus?) ütleb, et ükski hüvastijätt ei ole lõplik. Või on lihtsalt flow ja kui nii, siis mina sellele küll vastu ei hakka.

Ühe tahaksin siiski eraldi väja tuua. Kolleeg, kellega oleme viimased pool aastat tihedat koostööd teinud – nimetagem teda Sebastianiks – üllatas mind viimasel istungil lahkumissõnavõtuga. Rääkis mu kohta palju ilusaid sõnu ja lõpetas selle romantikast nõretava lauluga (millelt laenatud ka selle postituse pealkiri). Seda kõike nii umbes 100 inimese ees. Ma kohe ei osanudki reageerida, et kas peaks piinlik olema või … Või, seda romantilist laulu arvestades, olen ma millestki äkki totaalselt valesti aru saanud? Olgu öeldud, et tegemist on sellesama kolleegiga, kes kunagi ammu, kui me alles tuttavaks saime, kutsus mu välja dringile ja ilmus sinna oma naise ja lastega. OK, sellest naisest on ta nüüdseks lahku läinud, aga kõiketeadva sotsiaalmeedia järgi otsustades on tal nüüd keegi uus. Aga jah, see kõne … Ilmselt üks neist asjadest, mis jääbki kummitama, et aga mis oleks olnud kui …  :-D.

*