Poliitiku pühapäev

Nägin kaubanduskeskuses üht oma endist ülemust. Oli teine marthelmelaades kaabu soetanud ja tegi erakonnale reklaami. Õnneks ta ei näinud mind. Tõmbasin soni sügavamale silmile ja hiilisin mööda. Veider, kuidas inimesed muutuvad. Kuigi, kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei ole ta esimene sellel ametikohal töötanud tegelane, kellest pärast on marurahvuslane ja võõravihkaja saanud. Paneb kohe mõtlema.

Advertisements

Argiriimid

Minu sisemine kell on väga hästi sünkroonis kohaliku ujulaga – iga kord, kui ma ärkan pühapäeva hommikul piisavalt vara rõõmsa ja värskena ja mõtlen, et läheks teeks paar basseiniringi, on ujula mingiteks võistlusteks kinni. Eks ma siis surfasin hommikukohvi kõrvale hoopis sotsiaalmeedias ja  tõdesin, et on tekkinud mingi uus trend – koduperenaised luuletavad. Enamasti mitte eriti hästi, aga tühja sellest. Peamine, et inimene ise rahul on, no ja kui mõnel on niipalju raha, et oma looming ise välja anda, siis, noh … Palju õnne. Aga miski jäi nagu kripeldama. Ma nimelt kirjutasin ka kunagi luuletusi. Mõned neist isegi avaldati, tollases noorteajakirjanduses – ja kuivõrd sel ajal kvaliteedikontroll toimis, siis julgen arvata, et polnud neil väga vigagi. Aga siis, millalgi ülikooli viimasel kursusel, teadsin ühtäkki, et vot see on nüüd viimane. Kahjuks on luulekaustik kuhugi ära kadunud ja ma ei mäleta, milline see viimane oli. No küllap ta elu mõttest või vastamata armastusest rääkis, millest see hilisteismeline ikka kirjutab :p. Igatahes pole ma pärast seda tundnud mingit vajadust luuletada.

Aga nagu öeldud, midagi jäi kripeldama. Sest olgu selle tõelise luulega kuidas on, kui Kalliope on su maha jätnud, pole teha midagi. Aga mingi argiriimi peaksin ma ikka suutma kokku panna, midagi peaks sellest oskusest ometigi alles jääma? Pingutasin hambapesu kõrvale ajurakke ja …

Hommik. Hommiku hääled
Padja all nurrub kass
Keegi vett tõmbab pääle
Lapsed on ärkamas.

Tolmuimeja undab
Kusagil muna praeb
Keegi näeb kindlasti und ja
Algabki pühapäev.

No vot. Miski selles eelviimases reas mulle päriselt ei meeldi, aga ega ma väga ei pingutanud ka. Igatahes käsitööoskus on veel alles küll. Ja nüüd uutele jahimaadele. Fotoaparaadiga.

Tere, suvi!

Käisin täna üle hulga aja Stroomi rannas. No mõtlesin, et ma olen tänavu suvel ujunud küll Atlandi ookeani mõlemal kaldal, aga Eesti veekogud puha proovimata. Tehtud, mõeldud. Juba enne randa jõudmist tundus asi kahtlane, kuumalainele vaatamata vaid mõned inimesed põõsa varjus peesitamas. Luidete taga selgus, et vesi on taganenud poolele teele Soome ja mitte keegi ei uju. Kauguses lehvis punane lipp, mis teadupärast enamasti tähendab, et vesi on külm. Ma kuulun küll nende hulka, kelle arvates üle 17 kraadi vesi on juba ujumiskõlbmatu vann, aga otsustasin siiski ettevaatlik olla ja esialgu lihtsalt natuke kaldavees jalutada. Hissand oidku! 10 minutit hiljem ma oma jalgu enam hästi ei tundnud ja isegi lümfipaistetus oli taandunud. Ilmselt olen ma kogemata täiesti uue ravimeetodi avastanud …

Ilm.ee andmetel oli Stroom ranna veetemperatuur 11 kraadi.

Uue aja kasulikke oskusi

Pärastlõunasel üritusel räägiti uue aja ohtudega toimetulekust. Muuhulgas esitas üks kõneleja (retoorilise) küsimuse – mida teha, kui näed drooni? Seepeale elavnes mu kõrval unega võidelnud leedukas, kes rääkis, et tema ülemuse 25nda (vms) korruse akna taga olla ükspäev tõesti droon olnud, täiesti konkreetselt ja ilmselt sisse piilumas. Mina arvasin seepeale, et selline droon tuleks kohapeal maha lasta (detailidesse minemata olgu öeldud, et asjaomane ülemus on naisterahvas … ). Arutasime edasi, et selleks pole isegi relvaluba vaja, piisab õhupüssist … Või veepüssist. Või ragulkast. Ilmselgelt võime töögrupiga liituda, meil on palju häid ideid selle kohta, mida teha, kui näed drooni. 😀

Niisiis, selle suve uus eesmärk on soetada ragulka ja õppida seda kasutama. Seda, mu daamid ja härrad, nimetataksegi kohanemisvõimeks. Et katsugu need terroristid siis oma droonidega meie akende taha tulla!

Sööma, sööma!

Et kevad saabus sama ootamatult nagu igal aastal ja rannahooaeg on kohe ukse ees, siis jagan täna ühte retsepti, mille ma täiesti ise välja mõtlesin. Kui teile tundub, et olete seda juba kuskil mujal söönud/näinud, siis great minds think alike. Niisiis,

Teistmoodi kartulisalat
Võta vabalt valitud vahekorras kodujuustu, makrat (ehk surimit ehk krabipulki), konservherneid, värsket kurki ja keedukartulit. Soola lisada pole vaja – koostisainetes on seda piisavalt – aga kui tahad vürtsisemat, pane pipart. Kui käepärast on värsket tilli ja/või murulauku, sobib seegi hästi. Haki kõik ära ja sega kokku. Valmis! Või, kui kohe üldse ei malda oodata, et millal need keedukartulid ära jahtuvad, siis sega kokku kõik ülejäänu ja söö kuuma kartulit kõrvale.

Mul oli viimati kodujuustu natuke vähe ja panin seepärast sortsu hapukoort sekka, aga üldiselt pole vaja. Ja kõrvale jõin selle kevade esimese klaasi rosé-d (aga ärge Fitlapi omadele öelge, eks ;-)).

Rannahooajaks vormi (või siis mitte)

Ma olen kellakeeramisest kindlasti juba mitu korda kirjutanud, nii et sellel pikemalt ei peatu, ainult niipalju ütlen, et pühapäeva õhtul läksin kell 9 magama ja esmaspäeval ärkasin kell 6.16 täiesti vabatahtlikult ja ilma äratuskellata. Vaatamata sellele, et nädalavahetusel oli lõpuks õnnestunud paigaldada pimendav ruloo.

Aga kui nüüd rannahooajaga jätkata, siis esialgu paistab muidugi, et seda ei tule kunagi. Päike on täielik pettus, pärast eilset kaalusin täiesti tõsiselt, et otsin kasuka uuesti välja. Aga kuna lootus sureb viimasena, siis jäi see ikkagi tegemata. Küll registreerisin ennast juba kes-teab-kui-mitmendat korda Fitlapi kasutajaks (ega väga palju rohkem vist enam ei õnnestu registreeruda, meiliaadressid hakkavad otsa lõppema :P). Seekord jõudsin ma toitumiskava väljaprintimisest isegi järgmise sammuni ja tegin paari retsepti järgi süüa. Nojaa, tõenäoliselt kaoksid kilod seda kava järgides tõesti.  Aga mille arvelt? Kui nädala ostunimekirjas on 2 viilu leiba, peotäis pastat, teine riisi, 3 kartulit ja selle kõrvale kilojagu liha- ja piimatooteid, siis minu meelest see ei ole tervislik ja tasakaalustatud toitumine ja minu jaoks läks süsivesikute puudus juba 3 päeva pärast nii karjuvaks, et enesele peaaegu märkamatult jõin üks õhtu ära pool pudelit Bailey’st. Ühesõnaga, nagu kõigil varasematel kordadelgi, feilisin täiega.

Aga ega ma nüüd sellepärast meelt ei heida. Eile näiteks avastasin, et telefonis on rakendus nimega Samsung Health, mis lubab, et aitab tervislikku elu elada. Jätan praegu kõrvale kogu andmekaitse-teema (arvan, et Korea gigant jälgib mind niikuinii, kas ma nende äppe kasutan või mitte) ja imestan ainult selle üle,  et massin jälgib küll nii su päevast kalorite tarbimist kui kulutamist, aga ta ei suuda neid vist omavahel hästi võrrelda. No näiteks minu tänane tarbimine on u 400 ja kulu 800, aga masin karjub ikka, et olen ülearu palju söönud/liiga vähe liikunud. 

Kardan, et rannavorm jääb ka tänavu saavutamata.

Kevad, uute lootuste ja plaanide aeg

Lugesin läbi Õnnepalu värske ja auhinnatud heietuse. Justnimelt heietuse, sest ega seal ju midagi ei juhtu. Ometi lugesin, käest ära ei pannud, elasin kaasa. Nädalavahetusel tuli jälle meelde tema mõte, et tööd tuleb teha, mitte ära teha. Ilm oli ilus, paras õues töötada, ja mu isa tegi puid. Lõikas juppideks, lõhkus halgudeks, ladus riita.  Et oleks, mida järgmisel talvel kütta.

Isa on tegelikult juba ligi 75. Ega ei tea, kas tal järgmisel talvel neid puid enam vaja lähebki …  Aga ta ise loodetavasti selle peale ei mõelnud. Tegi lihtsalt puid, nagu ta seda terve elu teinud on.

Tühiseid tähelepanekuid

Mõtled küll, et ah, need kommertsreisid, mida sealt ka saab. Tõeline väärtus on ikka väljaspool turmisatraktsioone ju, seljakotiga või kohalike juhendamisel jne. Aga eile näiteks kuulsin kohaliku kanali reisisaatest huvitava fakti, et masaid arvestavad sünnipäevi mitte päikeseaastate, vaid saagikoristuste järgi. Mida sealmail juhtub poole sagedamini kui siinkandis. Taustaks tuli mulle meelde ühest teisest reisisaatest kuuldud info, et mõnel pool Niiluse kallastel saadakse lausa 3-4 saaki aastas.  Ja kohe saabki selgemaks, kuidas Metuusala nii vanaks elada võis. Kuigi 900 aastat oleks isegi selle süsteemi puhul vist ikka väike liialdus … Hmm. Aga no vähemalt ma olen nüüd liigutanud ajurakke ja mõelnud millegi üle ilma, et mul oleks seda otseselt vaja olnud. Sellistest asjadest võib kasu olla. Näiteks kassi nurrumise kasulikkuse üle mõtisklesin ma juba ammu enne, kui selle kohta teadusuudised (1) ilmuma hakkasid.

Täna hommikul oligi bussis üks kass. Noor, ilus, pisut rahutu; ühe peatusevahe jooksul suutis ta nii palju karva ajada, ime, et talle üldse midagi selga jäi. See olevat tal esimene kord bussiga sõita, selgitas kassi perenaine. Kes teab, kuhu nad läksid. Pärast kassi väljumist tuli bussi noormees tordiga. Või koogiga. Või millegi muu niisugusega, mida pidi teatavas asendis transportima ja tinapaberiga katma. Noormees oli oma kandamiga natuke hädas, aga väljus lõpuks edukalt.  Siis oli bussis veel üks isa oma pojaga, kes muidu vist autoga käivad, aga täna oli isal plaanis pärast tööd Tõnise sünnipäevale minna ja poeg natuke muretses, et kuidas isa sinna saab, kui ta ei tea isegi, mis selle bussipeatuse nimi on, mille lähedal Tõnis elab. Aga küllap said nemadki hakkama. Seega oli päris huvitav bussisõit. Tavaliselt lähen ma nii vara bussi peale (2), et saan istuma, ja siis ma istun muidugi ninapidi telefonis ega pane eriti tähele, mis ümberringi toimub. Kahtlustan küll, et enamasti ei toimugi midagi, sest kõik teised on ka ninapidi telefonis.

(1) Jaajaa, Telegram ei ole teadusuudis. Ma lihtsalt ei viitsinud algupärast uurimust otsida. Nii palju ma nüüd ka ei mõtle.

(2) Kui nüüd päris aus olla, siis tavaliselt lähen ma jala tööle. Täna oli selles värskes koristamata lumes nii vaevaline liikuda, et andsin poolel teel alla.

Veebruaris lähevad hommikud valgeks

Ah et tegelikult on juba märts? Nojah, aga siiamaani oli ilmselt pilves. Täna ärkasin igatahes kõigepealt selle peale, et täiskuu paistis aknast sisse. Kass oli akna peale roninud ja lõugas kuu poole. Või lõugas (õigemini undas) ta sellepärast, et ei saanud enam aru, kuidas kardina vahelt tagasi pääseks. Pigem siiski kuu poole, sest kui ma ta tuppa lasksin, trampis ta veel nii umbes 20 minutit ringi ja lõugas. Ma arvan, et see kõik juhtus nii kella 5 paiku. Kell 6.30 helises äratuskell ja kass tuli uuesti seletama, et ammu on ometi juba aeg üles tõusta.  Väljas oli peaaegu valge. Algul arvasin, et ikka kuu (mis endiselt aknast sisse paistis), aga ei. Oligi koidik. Tööle minnes paistis päike juba silma.

Ilmaportaali andmetel tõusis päike täna Tallinnas kell 7:16 ja kuu loojus kell 7:45.

Räuskpostituse järg

Ennäe, peaaegu kuu aega ja mitu eri-arstivisiiti hiljem ja midagi pole muutunud. Kõikvõimalike uuringute ja analüüside järgi peaksin ma olema täiesti terve inimene. Ainult jalg on endiselt paistes ja punane ja keegi ei tea, miks. Ma ei oska isegi mõelda, kellele või kus seda veel näidata võiks. Tõsiselt, mis värk on?