Vestlusi päevaprae kõrvale

Kohvikus on kaks määratlematus eas härrasmeest heas jutuhoos. “Kuule, kas internet läheb ka nüüd kallimaks?” – “Ei, ma ei tea … ?” – “No vaata, elekter läheb ju kallimaks, ja need serverid, need võtavad nii palju elektrit.” – “Aa no muidugi, kõik läheb kallimaks!”

Edasi lahati korraks bensiinihinna müstikat ja siis peatuti pikemalt Putini ja Lukašenka suhtel. Olulised teemad kõik.

Mis õun see on?

Kohalik legend räägib, et õunapuud on toodud Pollist, ilmselt kunagi 90ndatel. Sortide nimesid ei mäleta enam keegi. Aga head õunad on. Et no tahaks enda aeda ka. Sobrasin sordivaramu lehel ja tõdesin, et see parempoolne võiks olla “Liivika” (sest väga selgelt 5-kandiline ja tihke roheka viljalihaga). Teisalt väidetakse seal, et tegemist olevat Eestis levinud sordiga, aga mina pole küll kuskil mujal seda saanud ega näinud; ja säilimisega ta ka just ei hiilga. See vasakpoolne, vaat see on täielik mõistatus. Hetkel on ta selline muredavõitu, magus, viljalihas roosakad kiud. Oleks nagu “Sügisdessert”, aga päris nagu pole ka. On avaldatud ka arvamust, et tegu võib olla eksperimendiga, mis kunagi sortide hulka ei jõudnudki.

Aga kuidas teada saada? Kas kuskil saab erinevaid õunasorte vaadata ja maitsta?

Poliitikavaataja

Hommikutelevisiooni diivanil on kohad sisse võtnud opositsioonipoliitikud. Esimesena saab sõna meesterahvas. Mina imetlen sel ajal nais-opositsionääri, kes näeb välja, ütleme, pisut värvikam kui tavapäraselt. Selleks ajaks, kui proua sõna saab, on meil sõpradega chat’is juba vestlus käimas.

– Vahi, kus on teleka jaoks üles mukitud! – Ei tea, kas tal seal juuste all on teine samasugune kõrvarõngas ka?

Meespoliitik annab vahepeal mõista, et ei nõustu sugugi vaadetega, mida teine esindab. Kaamera liigub kergelt, kaadrisse jõuavad naispoliitiku pikad punased küüned. Kakluseks siiski ei lähe, mõlemad saavad uuesti sõna. Saatejuht piilub vargsi kella. Intervjuu lõpp.

– Oota, millest nad üldse rääkisid? – Vahet pole, nagunii kirusid valitsust.

Harjumuse jõud

Hommik. Kuidas see p-paber jälle otsas on, ma ju just ostsin juurde! Või ei ostnud … ? Ei oleks esimene kord, kui lähen poodi p-paberit ostma ja tulen tagasi kõige muu kui vajaminevaga. Nojah. Tähendab, ostunimekirja läheb.

Vean õhtul kõige suurema paki koju, panen sinna, kus paberi koht on … Ja avastan vanni alt teise sama suure paki. Kuhu ma olin selle ise viimase põhjaliku koristamise käigus ümber paigutanud, no et vannitoal pisut korrastatum väljanägemine oleks (see kosmeetikakott, mille sisu pesumasina peale laiali on laotatud, ootab veel revideerimist, st see ei loe).

Teisest küljest, nagu 2020 kevad näitas, veidike tualettpaberitagavara majapidamises ei pruugi üldse kahjuks tulla.

Parfee

Ema tuli külla. Potikese sügisvaarikatega ja ajakirjaga, kus vaarikaparfee retsept. Riiveivaga toimetas ta ise, kui see oli ära jahtunud, käskis mul hakata koort vahustama. Võtsin siis retsepti ette – 100 ml rõõska, 100 ml hapukoort, segada vaarikate ja leivaga. OK. Ummm. “Kuule, kas seda leiba pidigi nii palju olema?” – “A ma mõtlesin, et sa paned kõik vahukoore ära?” – “Ei no nüüd ma panin ta juba vormi ära, välja küll enam võtma ei hakka.”

Aga tegelikult pole sel vaarika-leivapudingil ka häda midagi, täisa hea magustoit sai.

Kuidas jätta hea (seene)mulje

Jutt läheb praegu inglisekeelse “Fake it ‘til you make it” soovituse tõestamiseks. Nimelt, uitan mina ükskord metsas, korv käevangus, kui kohtan naabrinaist. Tollel on pool ämbrit ja kilekott juba seeni täis. Kõnnime koos edasi, mina aeg-ajalt osutan, et “Näe, kuuseriisikas!” või et “Vaata, seal on veel männiseeni!”. Lõpuks kaevan sambla seest koos jalaga välja ühe valge seene, lõikan pooleks, nuusutan ja tõden, et see on nüüd küll metsšampinjon. Jätan seene sinnasamasse ja kõnnin uhkelt tühja korviga metsast välja. Sellest päevast saati on naabrinaine veendunud, et ma olen seeneguru.

Tegelikult oli mul selleks ajaks 5 purki marineerintud seeni juba olemas ja kogemus näitab, et sellest piisab vähemalt järgmise sügiseni. Aga öelge, inimesed, mida teie teete nende tonnide seentega, mida tänavu sügisel iga päev metsast välja veetakse?

Teel talisuplejaks

Kütsin sauna soojaks. Panin ujusmisriided villase hommikumantlia alla, keerasin auto soojenduse 25 kraadi peale ja sõitsin mere äärde. Auto termomeetri järgi oli väljas 15 kraadi sooja. Ilmateenistuse andmetel vees umbes sama palju. Ja üpris tuuline. Viskasin mantli seljast, astusin põlvini vette, hingasin paar korda sügavalt ja sukeldusin järgmisse poole meetri kõrgusesse lainesse.

Ei olnudki külm. Oleksin heameelega lausa pikemalt ujunud kui paar minutit, aga vesi oli mingit heina ja sodi täis, üsna ebamugav. Aga mitte külm.

Nagu sügis oleks

Viimastel päevadel on taas meenunud, kuidas vist Kivirähk seletas, miks lõunamaade majades kütet pole – et talv on sealse rahva jaoks midagi sellist, nagu meie jaoks kuumus, see tuleb lihtsalt ära kannatada ja läheb mööda.

Noh, mina ei jõudnudki ära harjuda, et poodi minekuks ei ole vaja rohkem riideid selga panna. Selline tagasi normaalsusesse tunne tuli, ühesõnaga.