Head pühadejätku

Hommikusöögiks piparkoogid, hanemaks ja šampus (Nicolas Feuillatte, Brut Millésimé Cuvée Spéciale 2006). Noh, maitse asi, nagu öeldakse. Mulle meeldib tursamaks rohkem. Aga võib-olla on asi nohus, mis õrnu maitsenüansse tuvastada ei võimalda …

Täna igatahes tundub tõesti olevat see päev, mil ma üldse mitte midagi ei tee.

Advertisements

Mingit meeleolu ei ole :-/

Täna hommikul selline lugu, et jälle pilku ja mõtteid raske fokuseerida, mis saab tähendada ainult üht – minu pingutustest hoolimata on viirus taas organismi pääsenud. Olen toa ära koristanud, 3 komplekti tulesid ja lumehelbeid üles riputanud, kuuse seinale joonistanud ja juba nädal aega ainult jõululauluraadiojaama kuulanud, aga kasu pole sellest mingit olnud. Mulle muidu jõulud meeldivad ja see on minu jaoks juba mõnedki viimased aastad olnud vaikne omaette ja hea olemise aeg. Aga tänavu ei ole mitte mingit tunnet. No ja nüüd veel need eilsed uudised Berliinist sinna otsa … Shhh.

Ühesõnaga, paistab, et need pühad veedan kodus peavalu, nohu ja üldise paha tujuga. Ei, ega ma midagi erilist ette võtta ei kavatsenudki, aga päris nii ka plaanis ei olnud.

Tähed annavad teada

“Postimees” on taas kord tulnud välja aastahoroskoobiga, mis ühe ropsuga ära selgitab, miks viimased paar aastat nii keskeltläbi kehvapoolsed olnud on. No Saturni mõju, muidugi, kes oleks osanud seda arvata, mitte mingi keskeakriis vms. Paha ainult, et ei lubata, et see nüüd läbi saab. #ebateadus

Ilmselt oled sa praeguseks ka tüdinenud Saturni mõjudest, mis sind on viimastel aastatel pidevalt väntsutanud ja tagant utsitanud. Jah, suureks kasvamine on tõesti raske töö! Saturni ülesanne on aga sind peksta ja vormida, seni kuni muutud iseenda paremaks versiooniks. See on aga samas olnud stressirohke, toonud kaasa palju emotsionaalset ja kohati isegi füüsilist piina ning suurenenud on vastutus. Samas on see kõik seda lõpuks väärt. Kaua veel, võid sa küsida? Saturn mõjutab sind kuni 2017. aasta detsembrikuuni. Pea vastu!

Spetsialist ikka aitab

Külmetus ei taha kuidagi üle minna. “Boonusena” on sellega kaasnenud ka halb uni, peavalu ja kõrvavalu. Viimane hakkas mulle eriti muret tegema, miska otsustasin kohalikku arstipunkti väisata. Arstionu juhtuski parajasti vaba olema, juhatas mu universaallavatsile ja toppis kaamera kõrva ja ninna. Mõlemad protseduurid olid väga vastikud. Selgus, et nina on natuke umbes jah – see pidada pärast gripitaolist haigust tavaline olema ja läheks tõenäoliselt iseenesest ka üle, aga kuna kohalikud arstid on harjunud, et kohalikku ravimitööstust tuleb toetada, siis kirjutati mulle välja mingi pihustatav aine, mida järgmised 3 kuud tarvitada tuleb. Kõrvad aga pesti lihtsalt puhtaks. Tõepoolest, ma olin täiesti unustanud, et mul aeg-ajalt selline probleem tekib – nii paar aastat tagasi kadus korraks isegi kuulmine ummistuse tõttu ära (oh õnnis vaikus, võiks muidu öelda, ainult et see oli tõesti valus).

Ja kell 3 öösel üles ärkamise kohta väidab internet, et see olla täiesti normaalne. Tõsi, kui sellist elustiili viljelda, siis peaks vist veel varem magama minema … Lõputut pimedust arvestades ei tundugi see nii halb mõte.

Hakka või arvama, et äkki on mul midagi viga

Vot ei mäleta praegu, kas ma juba kirjutasin viimasest kohtingulehe kaudu kohatud mehest … Nimetagem teda Allaniks. Allan ei ole tegelikult kohalik, aga nii hästi kohastunud, et ei torka kuidagi välismaalasena silma. Mingil salapärasel põhjusel õppis ta kunagi ülikoolis poola keelt, mis avas talle Ida-Euroopa põneva maailma; ja nii veetis ta 1991. aasta kuuma suve Nõukogude Liidus ringi rännates. Tulevikus, kui tema tütar piisavalt vanaks saab, et oma elu elada, kavatseb ta kolida kuhgui Aasiasse. Õieti pidigi ta sinna kuhugi juba mõnd aega tagasi kolima, koos naise ja tütrega, aga siis jäi naine haigeks. Vaimselt haigeks. Naise vanemad süüdistavad meest. Aga üldiselt ei taha Allan sellest rääkida. Muidu jooksis meil jutt hästi, leppisime kohe kokku kohtuda. Käisime pühapäevahommikusel kontsert-etendusel ja pärast seda brunchil. Superdeit, ühesõnaga. Nii nädal hiljem saime uuesti kokku; jalutasime niisama, jõime kohvi ja klaasi veini. No see võib-olla nii super ei olnud, aga mu meelest oli ikkagi päris tore. Veetsime pool päeva koos ja ei tekkinud sellist tunnet, et ah, aitab kah, läheks parem koju midagi põnevamat tegema. Pärast seda aga hakkas mulle tunduma, et meie sõnumivestlused kipuvad kuidagi rohkem alati minu algatatud olema … Tal olid kogu aeg mingid sõbrad või sugulased külas; no ma ka sellises olukorras väga ei suhtleks. Aga mingi hetk ma küsisin, et no millal sa siis näitad mulle oma kodulinna, nagu juttu oli, ja sain vastuseks midagi niisugust, et “mul vist pole nii palju vaba aega, nagu mulle tundus”. Tundub juba kahtlane, eks, nii et ma tõmbasin oma suhtlemist ka natuke maha. Aga aeg-ajalt sealtpoolt ikka mingi kontakt tuli, ja no vähemalt huumorimeel paistab meil sarnane olevat. Aga noh, kaua sa ikka ainult teksti teel suhtled. Nii et pärast mõningast enesega arupidamist – et kas maksab ja mis ma siis teen kui … – küsisin täna uuesti, et kuule, Allan, kas mul on üldse mingit võimalust sind veel näha? Ja sain vastuse, et “seda ei tundu juhtuvat, või mis”. Ahah. Nojah. Ega seda vist isegi väga suure tahtmise juures mitmeti tõlgendada ei anna.

Aga ikkagi, ma ei mõista. Hea küll, kui keemiat ei ole, siis ei saa sinna midagi teha. Ja võib-olla ma tegelikult ei meeldinud talle üldse, ja ei saanud sellest ise üldse aru (tahaks arvata, et ega ma nii rumal ka ei ole, aga mine sa tea).  Aga kui nii ei olnud, st muidu teine inimene meeldib, võiks seda talle ju ometi ka öelda, et romantikat ei taha, aga normaalsete inimeste kombel võiks ikka edasi suhelda? Ega sellises 40+ vanuses uued potentsiaalsed sõbrad enam niiväga maas ei vedele … Või?

Tjah. Nagu öeldud, eks ma nägin seda juba paar nädalat tulemas, aga natuke peab nüüd oma haiget saanud egot millegagi turgutama … Ainult neid võimalusi jääb ka järjest vähemaks. Alkoholi enam nagu ei taha …  Mu viimase aja wingman (hm, woman) läks paariks nädalaks maakera kuklapoolele ja ühel teisel tšikil, kellega aeg-ajalt väljas käisin, on viimasel ajal kogu aeg mingi vabandus, miks ta minuga kokku saada ei taha. Hm. Hakka või tõesti mõtlema, et asi on minus …

 

Lihahimu

Täna oli keegi kuskilt toonud Ida-Euroopa päritolule viitavate tunnusjoontega sinki ja jätnud selle järelevalveta (mis üldiselt peaks tähendama, et selle saatus teda enam ei huvita) ja nii ma siis sõin seda kohe mitu viilu. Ikka päris mitu. Nüüd on muidugi natuke paha olla, sest ausalt öeldes ei ole ma rasvast, soolast ja suitsutatud liha juba ammu söönud. No vähemalt mitte pärast suvepuhkuselt naasmist. Aga kui ma juba sööma hakkasin, siis ei suutnud kuidagi ainult ühe tükiga piirduda. Kunagi ammu, kui ma dieeti pidasin, oli sama lugu – sain nädala või paar päris kenasti hakkama, ja siis juhtusin mööduma kohalikust Burger King’ist ja kohe pidin minema ja nende kõige suurema eine võtma. Dieedist rääkides, viimasel ajal on inimesed hakanud väitma, et ma nägevat kuidagi eriliselt hea välja, justkui oleksin kõvasti alla võtnud. Tegelikult ei ole. Tahaks küll, aga ei õnnestu – ei toimi minu puhul see variant, et võta õhtuseks snäkiks porgand (kui see, mida ma mõõdukal ajal pärast õhtusööki tahan, juhtub olema nt vorstivõileib, siis ei ole sellest porgandist mitte mingit abi). Kahtlustan hoopis joogat ja hommikusi kõhulihase-harjutusi (mis vahepeal olla küll tervisele kahjulikuks kuulutatud, aga ma ikka teen. Tundub kuidagi tõhusam kui plank või mingid muud ilunumbrid …)

Ja ega mul muud midagi öelda ei olnudki. Ehk sai jälle südamelt ära.

Poliitikakauge välisvaatlejana

… tundub mulle, et toimumas on mitte valitsuskriis, vaid põlvkonnavahetus. Vanamehed on nüüd kõik jalust ära saadud ja noored kuked kaklevad omavahel ülemvõimu pärast. Pähh, ütleks ma, kui sel kõigel poleks potentsiaali ka mind isiklikult mõjutada. Võib-olla mul polekski midagi valitsuse vahetumise vastu, aga viis, kuidas see toimub, ei jäta küll kuidagi muljet, et keegi sellest kambast mingit pikemaajalisemat visiooni või missiooni omab …