Poliitikavaataja

Hommikutelevisiooni diivanil on kohad sisse võtnud opositsioonipoliitikud. Esimesena saab sõna meesterahvas. Mina imetlen sel ajal nais-opositsionääri, kes näeb välja, ütleme, pisut värvikam kui tavapäraselt. Selleks ajaks, kui proua sõna saab, on meil sõpradega chat’is juba vestlus käimas.

– Vahi, kus on teleka jaoks üles mukitud! – Ei tea, kas tal seal juuste all on teine samasugune kõrvarõngas ka?

Meespoliitik annab vahepeal mõista, et ei nõustu sugugi vaadetega, mida teine esindab. Kaamera liigub kergelt, kaadrisse jõuavad naispoliitiku pikad punased küüned. Kakluseks siiski ei lähe, mõlemad saavad uuesti sõna. Saatejuht piilub vargsi kella. Intervjuu lõpp.

– Oota, millest nad üldse rääkisid? – Vahet pole, nagunii kirusid valitsust.

Harjumuse jõud

Hommik. Kuidas see p-paber jälle otsas on, ma ju just ostsin juurde! Või ei ostnud … ? Ei oleks esimene kord, kui lähen poodi p-paberit ostma ja tulen tagasi kõige muu kui vajaminevaga. Nojah. Tähendab, ostunimekirja läheb.

Vean õhtul kõige suurema paki koju, panen sinna, kus paberi koht on … Ja avastan vanni alt teise sama suure paki. Kuhu ma olin selle ise viimase põhjaliku koristamise käigus ümber paigutanud, no et vannitoal pisut korrastatum väljanägemine oleks (see kosmeetikakott, mille sisu pesumasina peale laiali on laotatud, ootab veel revideerimist, st see ei loe).

Teisest küljest, nagu 2020 kevad näitas, veidike tualettpaberitagavara majapidamises ei pruugi üldse kahjuks tulla.