Räuskpostituse järg

Ennäe, peaaegu kuu aega ja mitu eri-arstivisiiti hiljem ja midagi pole muutunud. Kõikvõimalike uuringute ja analüüside järgi peaksin ma olema täiesti terve inimene. Ainult jalg on endiselt paistes ja punane ja keegi ei tea, miks. Ma ei oska isegi mõelda, kellele või kus seda veel näidata võiks. Tõsiselt, mis värk on?

Advertisements

Hommikud lähevad juba valgeks

Tõdesin täna tööle minnes, et enneäe, kui veel nii nädal-poolteist tagasi oli hommikul kodust välja minna ikka päris pime, siis täna juba peaaegu valge. Ja seda vaatamata sellele, et ma tubli 15 minutit varem välja tulin. Aga varem tulin välja seetõttu, et vihastasin ennast kella 5 paiku ärkvele. See on nüüd tõsine eestlase-anekdoot, et reageerib poole päeva pärast. No nii oligi, ma nimelt avastasin, et kindlustusfirma on järjekindlalt mu arvelt raha võtnud. Tegelikult ei peaks ma muidugi vihastama mitte firma, vaid selle toru agendi peale, kes ei suuda mu lepingut lõpetada. Igatahes oli mul kell 5 uni läinud, marssisin mööda tuba ringi ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis tegema peaks. otsustasin lõpuks jätta agendi rahule ja firmale ise otse kurja kirja saata, ja vahepeal natuke magada, aga sellest ei tulnud muidugi midagi välja. Ja siis ma taipasin. Et millalgi eelmisel nädalal käisin õhtul väljas, joonistasin silmad kõik pähe ja panin liibuva kampsuni selga ja tõdesin, et täitsa hea näeb välja. Üleeile sattusin peegliga lifti ja pidin taas kord tõdema, et näe, täitsa kobe väljanägemine. Isegi ühel hommikul hambaid pestes – ja me teame kõik, kui kohutav üks äsja ärganud keskealine naine välja näha võib, eks – vaatasin, et pole nagu vigagi … Ei, sellest ei maksa valesti aru saada, ma ei kuulu mitte mingil juhul nende naiste hulka, keda ilusaks peetakse. Ja õigupoolest olin ma viimase aasta jooksul peeglist enda rippuvaid põski ja allavajunud suunurki nähes korduvalt mõelnud, et äkki ikka peaks mõnd ilukliinikut külastama. Nii et see “pole nagu väga vigagi” oli väga üllatav tähelepaneks. Kuni, nagu öeldud, täna hommikul taipasin. Ma olen maganud. Madrats on kõva, tuba on jahe, kardinad varjavad laternat, ja mis kõige olulisem – vaikne on. No üks ühtu ülakorruse naabrid küll tülitsesid, aga üldiselt on ümberkaudu vaiksed ja viisakad inimesed ja mitte ükski Ferrari ega mootorratas ei tiiruta öösel kell 3 parkimiskohta otsida. Mõnus. Nii hoida.